Vallavanema veerg

Endast on vaja hoolida

Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest (Agu Sihvka näitel), et olen vallajuhi ameti kõrvaltvaataja olnud 2. jaanuarist.

Täna on mul meie lehe kaudu hea võimalus soovida kõigile ilusat kevadet, enda hoidmist ja enda eest hoolitsemist, sest tark inimene õpib teiste vigadest, rumal aga iseenda omadest. Just kogemuste jagamiseks räägin teile oma loo. Eeldan, et minu jutust on ehk mõnelegi kasu. Jäin puhkusele 2. jaanuaril ja igatsedes päikest, sõitsin tütre Madliga puhkusele Hurgadasse. Kauaoodatud lõõgastuse asemel sattusin 3. jaanuaril insuldiga haiglasse. Õnneks sain trombolüüsi kiirelt esimese kolme tunni jooksul, seetõttu on olnud taastumine mõnevõrra kergem. Jäi alles kõne, liikumine, mõningane nõrkus oli vasakus kehapooles. Kõige raskem oli hoopis leppida teadmisega, et selline asi üldse minuga juhtuda sai, kuna olen alati olnud enda mäletamist mööda täiesti terve ja energiat täis inimene. Eks sellepärast julgesin enda kanda võtta ka vallajuhi rolli.

Nagu me teame, käivad haigused ikka mööda inimesi ja ka enda eest hoolt kanda tuleb igal inimesel endal. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen oma elukorraldusele „puhkuse"- eelsel aastal, siis ei olnud see kõige arukam ja nüüd saan tegeleda vaid tagajärjega. Olen väga armastanud oma tööd, olgu see siis sotsiaaltöö ja vallavanema töö Paistu vallas või siis töö Viljandi vallavanemana. See on suurepärane tunne, kui saad töötada inimeste heaks ja olla mõningas mõttes läbi oma töö maailmaparandaja. Töö armastamine ei tohiks aga tähendada seda, et võtad raskeid otsuseid südamesse ja lased ennast kanda muresse ja rahutusse, mis röövivad ööune ja hingerahu. Ei maksa alahinnata vajadust korralikuks öiseks puhkuseks. Liigne muretsemine nõrgestab meie organismi ja muudab meid vastuvõtlikuks tervisehädadele. Minu uneaeg piirdus 1-2 tunniga, ülejäänud aja olin mõttemasin.

Vabal ajal meeldis mulle käia Abja ujulas, kus 1000 meetri ujumine ja saunateraapia oli oma füüsise ja vaimu vormishoidmiseks piisav ja kosutav. Viimaste kuude tööpäevad kestsid aga nii, et loobuda tuli oma hobidest ehk ma ei mahtunud ise enam oma kalendermärkmikku ära. Üks on kindel - kui tahame olla terved ja teha head tööd, on vaja üldjuhul lahus hoida tööelu ja tööaeg ning oma privaataeg. Liikumisel, sportimisel ja muudel vaba aja tegevustel on väga suur roll inimese igapäevaelus. Seega on omavalitsuse igapäevane ülesanne lisaks hariduselu korraldamise ja hea ettevõtluskeskkonna loomise, keskenduda ka inimeste vaba aja veetmise - kultuurielu ja sportimisvõimalustele. Need on kulukad ja ei majanda end ise, kuid inimestel on ootused ja need tegevused on inimeste enesetunde ja tervise heaks. Mina kuulun nende inimeste hulka, kes arvavad, et Viljandi veekeskuse ehitamine võiks olla omavalitsuste ühine arengueesmärk ja selle pidev tulevikku edasi lükkamine oleks juba narr tegu.

Ega eelnevaga mu valed valikud veel lõpe. Alahinnata ei saa mitmekülgset ja korralikku toitumist. Unustasin ka selle põhitõe ja minu regulaarseteks toiduaegadeks said 7.30 ja 23.30. Jääb vaid üle endalt küsida, kas saab endast veel vähem hoolida? Sellises olukorras ei ole edasiminekut ega võitjaid. Saabunud puhkus ja pingelangus ei toonud kauaoodatud rahulolu, küll aga pani mind tõsiselt muutma oma mõttemaailma.

Kõik inimesed, kelle tööst sõltub teiste inimeste elu ja heaolu, soovivad, et kõik tööalane laabuks suurepäraselt ehk ideaalilähedaselt. Paratamatult tuleb vahel leppida mõningate tagasilöökidega, mis aga tähendab seda, et alati saab edasi minna valides parimaid sobivaid ja häid lahendusi. Väljapääsmatuid olukordi ei ole. Me ei pea olema igas asjas parimad ja eksimatud, kuid tark on oma vigu tunnistada ja teha vigade parandusi. Enese piitsutamine ei vii kedagi edasi ega paku häid emotsioone.

Kõik katsumused siin maises elus on õppimiseks. Väga raske haigus, mis minu üles leidis, andis mulle aja tegeleda endaga ja oma mõtteid korrastada, milleks oli ehk ka viimane aeg. Seega võtan seda katsumust täna juba positiivselt.

Olen mõistnud, et asendamatuid ei ole ja Viljandi Vallavalitsuse meeskond on tubli. Kõik toimis, kuigi oleme alles hiljuti suurvalla sisseelamisvalud ületanud ja meeskond on suhteliselt uus. Seda enam on põhjust rõõmustada ja julgemalt tulevikku vaadata. Ühe inimese rivist välja langemine pole meie süsteemis probleemiks organisatsiooni toimimisele, see on turvaline teadmine.

Saabusin Eestisse tagasi 13. jaanuaril, sellest ajast olen ka haiguslehel. Reisile minnes on tervisekindlustusel tohutu tähtsus. Õnneks oli see olemas, muidu oleksin täna ikka veel kas Hurgada haiglas või hoopis teispoolsuses. Terve inimesena oli minu kokkupuude haiglatega seni minimaalne. Nüüd soovin väga kiita meie oma Viljandi Haigla taastusraviosakonna headust ja meeldivat suhtumist ning töökultuuri.

Kodus olles olen olnud keskendunud sellise kirjanduse lugemisele, mis räägib elu tegelikest väärtustest. Läbi oma raske kogemuse kinnitan "teadjamehe" Gunnar Aarma mõtteid, et 70% meie elus sõltub mõtlemisest, 10% liikumisest, 10% toitumisest ja 10 % hingamisest. Tegemist on india terviseõpetusega. Oma elu elame me kõik ise ja oma väärtused suhetes tööga, koduga ja iseendaga, paneme kõik ise paika. See ongi meie elu, mida mingil juhul ei tohi hooletusse jätta. Vana tõde on ju seegi, et kui inimene endast ei hooli, kuidas saab tal siis teistest hoolimine õnnestuda.

Haigus ja endale pühendatud aeg pani mind mõistma, kui palju häid ja hoolivaid inimesi tegelikult meie ümber on. Suurim tunnustus mu väga pikaajalisele vallavanema tööle oli ühe meie valla küla rahva lillekimp haiglasse ja kaart heade  soovidega.

Kogu selle pika ja minu jaoks väga raske aja on igal sammul olnud mu kõrval minu tütar. Rasked hetked aitavad meil enam teineteist mõista ja üksteisele lähedasemaks saada. Tänapäevases tormamises pole harv juhus, kui lastega või abikaasaga jutuajamised jäävad haruharvaks. Jällegi mõttekoht – selliselt toimimine ei ole tark valik.

Kuidas edasi? Olen üllatavalt hästi paranenud. Loodan peale haiguslehe lõppu ja puhkust (eeldatavalt südasuvel) taas olla oma endises vormis vallarahva teenistuses. Kuigi olen olnud töölt eemal, olen kursis omavalitsusreformi mõtetega Viljandimaal ja poliitikute seisukohtadega. Märtsikuu volikogu istungil tegi meie vallavolikogu liitumisettepaneku teistele Viljandimaa maaomavalitsustele liitumisläbirääkimiste alustamiseks. Selle mõtteni jõudsid maakonna omavalitsusjuhid koostööna. Kaalumisele võiks võtta Viljandimaa, kui ühtse terviku arendamise ideed. Meie valdade liitumisest oleme näinud, et me ei ole loonud juurde ääremaid ega unarusse jäänud piirkondi ja suudame koos rohkem. Viljandimaale on omane, et igal piirkonnal on üks suurem tõmbekeskus - Viljandi linn. Kavandatavate seaduste valguses ei peaks meie rahvaarvu piirväärtuse tõttu muretsema, kuid maakonna tervikuna nägemine on uus väljakutse Viljandimaa kui terviku arenguks. Ilma naabrist lugu pidamata on raske olla rahul. Muutused on energiakulukad, kuid mõjuvad tavaliselt värskendavalt. Omavalitsuste toimetulek sõltub ikka nii meie oma mõistlikest otsustest kui riigi targast rahastuspoliitikast. Optimistina usun riigieelarves selle arusaama muutumisse. Eks järgmiste riigikogu valimiste eel on aeg poliitikutel anda oma sõnum selleks, et tunneksime nende poolt Eestimaa kui terviku tunnetust.

Lõpetan tänuga selle eest, et oleme koos vallas ootuspäraselt hakkama saanud ja usun, et kõik meie plaanides olevad tegevused saavad tehtud nagu oleme kavatsenud.  

Austusega, tänuga ja heade soovidega

Ene Saar
Vallavanem