Vallavanema veerg

Jõulumõtisklus

Ajakell käib ikka ühte sammu
ja meile tunde väsimatult lööb.
Nii mõtlikuks teeb küünlatule valgus,
üks aastalõpp on jälle meie ees…

On advendiaeg,  kerge lumekirme katab maad ja tee on nii jääs, et käimise asemel saab vaid liuelda. Mõtlen ülekantud tähenduses - liuglemine on väga ebakindel, tahaks astuda kindlalt – ka igapäevaelus ja soovida võimalikult vähe ebakindluse tunnet meile kõigile. Selleks tuleb aga vaeva näha, üheskoos – lähedastega, vallas, riigis …

Eile, õdusal laupäevaõhtul, põletasime laste ja lastelastega peale mõnusat saunaskäiku hilisõhtuni küünlaid. Ju me otsisime valgust pimedal ajal, nagu paljud Eestimaa inimesed. Otsida valgust ja soojust – küünlaleegist või neilt inimestelt, keda lõpuni usud ja usaldad. Neile jagad ju ise ka rõõmuga oma südamesoojust.

Võbelev küünlaleek, kord võtab jõudu, siis väreleb nagu tahaks kustuda. Nagu eluski, kord sujub kõik, siis jälle tundub, et maailm on kõigi oma muredega su ees püsti. See ongi elu seaduspärasus. Kui poleks muresid, ei teakski ju, mis on rõõm. Jõuluaja rahulikkus on see, mis võtab aja veidi maha ja mõtled sellele, kui tähtis on hoida ühte – oma lähedastega, aga kindlasti  ka kolleegidega, hoida ühte kogukonnas, riigis... Nii saab hõlpsamalt üle raskustest, sest headus sünnitab headust, kurjus aga kurjust. Enesele ja teistele läbi elukogemuse võin lohutuseks öelda - mõni suur mure võib hiljem ka rõõmu valmistada, ongi parem, et nii läks, ju eelnev oli millekski hea!

Eesti luuleklassik Anna Haava on ühe jõululaulu teksti riiminud nii: „Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema ja ära pimedusel seal aset anna sa", mis on vägagi tähenduslik ja kutsub meid olema helgemad inimesed.

Jõulumõtetes oleme sageli nendega, keda meiega enam elu ei jaga ja ometigi samas on nad olemas. Mälestustes- läbi loodu, järeltulijate, tehtu… Nii ei kao me keegi kunagi kaduvikku, vaid jätame endast maisesse maailma midagi või kellegi.

Mõistmist ja tähelepanu vajame me kõik ka oma koduvallas ja riigis ning mitte ainult jõulumõtisklustes. Iga päev! Meie, maainimesed, oleme murelikud maalt linnadesse ja Eestist lahkuvate elanike pärast, kõik see kallindab elu ja tulevikus võib vähendada teenuseid omavalitsustes. Neist, kelle eluvalik on siin, tuleb hoolida. Üksteisest hoolimine on väärtus, mis aitab hoida meie olemasolu ja riiki. Kõike ei ole võimalik lahendada üleöö, paljud ootused jäävadki kindlasti unistusteks või täituma kauges tulevikus, sest elame reaaluses ja alati tuleb teha valikuid. Vahel ka karme valikuid, mis satuvad asjaga seotud inimeste tõsise kriitika alla. See võib teha haiget, aga valikud on ka paratamatus.

Me soovime uueks aastaks sageli edu ja õnne! Otsime õnne väljastpoolt, süvenemata enda sisemusse, kuulamata ennast. Õnn on igaühe jaoks erinev ning sageli ei saa me ise ka aru, kui kindlates mõttemallides me oma elu ära elame ega tea, kui hästi võiks minna siis, kui me ehk teisiti mõtleksime.

On paratamatu, et elu on pidev muutumine ja kohandumine uute olukordadega. Selle asemel et läheneda elule negatiivsest vaatenurgast, võiksime keskenduda hoopis positiivsele.

Tõenäoliselt leiame kõik tutvusringkonnas ringi vaadates kellegi, kes on suutnud oma eluraskustest õppida ja pöörata halva oma tuleviku ning õnnelikuma elu kasuks.

Õnn on mõtlemise ja tegutsemise küsimus. Mõnikord on see hoopis märkamise teema. Õnnelik olemine tähendab ka jõudumööda elamist. Ka pisikesed edusammud tasuvad märkamist!

Lõpetuseks soovingi meile kõigile õnne - see tähendab igaühe jaoks midagi erinevat, kellele meeldivat tööd, kellele armastust, tunnustust, lähedust, tervist, rahu, perekonda, rikkust, edu vms? Kõike, mis meid õnnelikuks teeb?

Ei maksa oodata jõulusid ilma lootuseta, täitku lootus meie ootamist. Valgus võidab alati pimeduse, sest ööle järgneb päev. Masendusele ja murele ei tohiks jääda võimu!

Soovin kõigile rahulikku jõuluaega, õnnelikku ning toimekat uut aastat ja head tervist!


Austusega Ene Saar, vallavanem