Vallavanema veerg

Olla erapooletu kaalutleja - keeruline?

Jaanuari alguses sai aasta, mil olen juhtinud vallavanemana Viljandi valda. Selles keerulises protsessis on aasta väga lühike aeg, kuid tahan jagada valla lehe lugejaga omi mõtteid otsustustest ja erapooletusest.

Mitte otsustada ehk lasta minna, on alati lihtsam, kui analüüsida, käia välja ideed, leida mõttekaaslasi ja laskuda rasketesse diskussioonidesse. Kõik muudatused toovad kaasa teatud ebamugavustunde, vahel ka mugavustsoonist väljumise, üldjuhul asjaosaliste pahameele.

Peale liitumist oli esimese kvartali jooksul selge, et muudatused on hädavajalikud. Kaugeltki mitte kokkuhoiu pärast, vaid just sellepärast, et minnalaskmine ei tee kellelegi au. Juhtimine ei ole auülesanne ja väärika palga vastuvõtmine, vaid kohustus näha ja arendada kogu valda õiglaselt kui tervikut ning ka vastutada.

Kui täna on pilt veel muret tekitav, siis mõne aasta jooksul peale ühinemist peavad olema kõik vallale kuuluvad asutused heas korras ja teenused optimeeritud selliselt, et need on inimestele kättesaadavad, kuid arvestatud olukorra muutustega, s.t. väheneva elanikkonnaga. Mõnes piirkonnas on ebamugavust tekitavad otsused lükatud edasi ilmselt selleks, et liitunud vallavolikogu ja vallavalitsus otsustaksid kanda kas tegemata investeeringute suurt koormat või võtaks vastu ebamugavad otsused ümberkorralduste osas.

Täna on otsustusprotsessid käimas. Eks ikka selleks, et asutuste juhid täidaks võrdseid tööülesandeid ja saaks ka õiglaselt tasustatud; et lasteaia õpetajate töötasu võiks tõusta sel aastal 15 %, mitte 5 %; et lapsed saaksid asuda õppima suurepärases Heimtali mõisakoolis ja jätkata mitte liitklassis. Uhkes mõisakoolis, kus on täismõõtmetes võimla, töötab ca 20 huviringi ja mille rajamisse vallaelanikud panustavad korralikult veel 14 aastat. Kasutagem siis neid võimalusi võimlikult hästi!

Kahjuks ei tulnud mulle üllatusena, et 8-kuulise arutelude jooksul ei näinud ma ühtegi töötajat asutustest, mida puudutavad ümberkorraldused, kes oleks näinud või tahtnud näha tegevuses positiivset poolt. Kes oleks julgustanud lapsevanemaid nägema neid lahendusi, mis  annavad lastele uued ja paremad õpitingimused; või seda, et ümberkorralduste käigus on lastel mitmekülgsem huvitegevuse võimalus; või seda, et uus väikebuss aitab lastel mugavalt ja turvaliselt koju jõuda perele sobival ajal.

„Nii on kogu aeg olnud, elu külas hääbub, meile sobivad ka kehvad tingimused, mis saab hoonest,  mujal ei ole neid väärtusi, erivajadustega lastele sobib vaid siin, ei pane oma lapsi nagunii teise valla kooli,  räägite vaid kokkuhoiust" jne…

Elus on ikka nii, et kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. Kui me vaid ise seda tahame. Erapooletu kaalutlemine ja otsustamine viib edasi. Kui meie maakonnas üks väike maakool tegevuse lõpetas, siis juhtusin juhuslikult pealt kuulma Viljandi ühe kooli õhinas lapsevanemaid, kes rõõmustasid selle üle, et lapsed saavad oma uueks õpetajaks toreda inimese sulgunud ustega koolist.

Meie töötajad on kõik tublid ja kui keegi ümberkorralduste käigus vabaneb, siis uus tee on elumuutuseks ja uueks väljakutseks vahel ehk isegi hea. Uskuge, olen seda kogenud.

Ene Saar
vallavanem