« Tagasi

Hüvasti, kooliaasta!

Kindlasti jääb möödunud õppeaasta kujundama pikkadeks aastateks meie mälestust eeskätt eriolukorra ajast ja keeldudest, piirangutest. Oli kooliaeg, kui kooli ei tohtinud minna...

Miski ei  ennustanud, et ühel hetkel on meil kalendrites ja mõtteis  hulk tegevusi ja justkui imelikus unenäos kaob kõik hetkega ning asendub hoopis teistsuguse elu ja koolitööga. 

Koolijuhtide tööd sisustas eelarve koostamine alates augustist 2019. Kui eelarve kevadel kinnitati, läks see kohe üle piirangutele. Plaanid viimaseks trimestriks tuli väga kiiresti ümber teha. Kõike saatis teadmatus, mis edasi saab.  

Eesmärk jääda terveks

Juba esimestel tagasiside vestlustel sai mulle selgeks, et Viiratsi Kooli õpetajaskond  on valmis katsetama ja kohanema. Loomulikult oli see keeruline. Osa meie rollidest läks üle lapsevanematele.

Õpetajad ei pidanud tegelema laste omavaheliste suhteprobleemidega ja õnneks ei olnud ka väga palju neid õpilasi, kelle kaugtöödistsipliiniga olekspidanud ränka vaeva nägema. Kuid oskus oma aega planeerida, iseennast juhtida, iseseisvalt õpetaja poolt antud tööülesannetest aru saada oli õpilastel väga erinev.

Kahtlemata tuli kõigil üle vaadata oma kodukontorite tehnilised võimalused ja õpetajatel luua uut moodi õpetamissüsteem ning leida sobivad digikeskkonnad nii uue materjali jagamiseks kui õpitu ülekontrollimiseks. 

Tööpäevad läksid vahel ootamatult pikkadeks ja mõned õpilased andsid töid üle isegi veel enne uneaega. Tasapisi tekkis suurem tasakaal ja süsteemsus. 

Võib öelda, et see oli teatud mõttes eksperiment meie kohanemisvõime, loovuse, digioskuste juurdeõppimise, pinge- ja isolatsioonitaluvusega. Esmane eesmärk ei olnud muidugi hiilgavalt digioskusi rakendada, vaid eesmärk oli JÄÄDA TERVEKS.  

Me polnud üksinduses

Koos õppetükkide tegemisega õppisime midagi olulisemat veel ja maailm on nüüdseks kõigi jaoks muutunud. Lastel, kes on sündinud vabaduse tingimustes, tekkis esmakordselt tõsiste piirangute aeg. 

Paljugi iseenesest võetavat nagu kooliskäimine, vaba aja keskuste külastamine, reisimine, sõpruskonnaga vahetu suhtlemine ja mõndagi veel, kadusid. Samuti hooliva ja toetava õpetaja  füüsiline kohalolek õppiva lapse kõrval.  

Kuid teisalt saime kogemuse, et maailm on väike, me oleme siin koos nii heaolus kui ka kriisides. Nähes Eurovisiooni lauluvõistluse toimumise asemel tehtavat kontserti ja kuulates noorte  lauljate soove meile kõigile tulevikuks, adusin, kui hästi saavad nad aru meie ühisest elust siin maakeral...Või kogedes üleriigilistes ettevõtmistes uute võimaluste pakkumist rahvale, näiteks lauluväljaku kontserti autodes, tajusin, et oleme rahvana ikka tublid ja tarmukad. Võisime olla üksinda kodus, kuid mitte üksinduses. 

Sama tunne on minul meie kooli inimestega. Olen tänulik kõigile, kes ilma virisemiseta tegid oma tööd uute nõuete tingimustes ja andsid endast parima. Olen väga rahul, et enamus lapsevanemaid said uue olukorraga hakkama ja mõneski peres osati nautida koosolemise võimalusi. 

Tõenäoliselt saime kõik palju rohkem väljas jalutamas või loodust nautimas käia. Hea, et  Viljandimaa on roheline koht ja meil vedas, et eriolukord sattus kevadperioodi, kus loodus tärkas ja andis emotsionaalset tuge. Muidugi saime õppida kõik uusi digioskusi ja haridustehnoloogiline areng sai jõulise tõuke, mis kindlasti jätkub. 

Siiski soovin meile kõigile suvepuhkuse järel kohtumist  1. septembri aktustel ja siis juba jälle koolimajades! 

Autor: Külli Saat,
Viiratsi Kooli direktor 

Foto: Külli Saat

Foto allkiri: Pärast eriolukorra lõppu oli Viiratsi kool üsna tühi, õppimas käisid vaid üksikud õpilased.