« Tagasi

Kas raiepiirangud võiksid minna üldplaneeringusse?

Eesti metsanduse ümber juba pikka aega toimuvat avalikku diskussiooni võib lihtsustatult pidada ju vaidluseks mõistlike raiemahtude üle, aga suures pildis võib seda näha ka kui väärtushinnangute konflikti, kus kaalukausi ühel poolel on majandusmaailm ja teisel poolel mets kui loodusväärtus elurikkuse ja mitmete ökoloogiliste ning sotsiaalmajanduslike funktsioonide kandjana.

  

Muidugi on ka see natuke lihtsustatud vastandamine, aga seda on täpselt parasjagu, et pealkirjas püstitatud küsimuse kohta omakorda õigustatult küsida – mis on üldplaneeringul metsaraie piiramisega pistmist? Kus, mis eesmärgil ja mis õigusega selliseid piiranguid seada? 

 

Omavalitsus saab seada piiranguid 

 

Üldplaneeringu ülesanne ei ole arutada selle üle, milline on raiemahtude mõistlikkuse määr ja mis on selle mõõdupuu. Metsaseadus annab hoopis omavalitsusele õiguse ja planeerimisseadus ülesande tegeleda selle kaalukausi teise poolega ning seada vajadusel piiranguid uuendusraie tegemisel raieliigile ning lageraie tegemisel langi suurusele ja raievanusele.  

 

Raiepiirangute seadmise eesmärgiks on asulate või ehitiste kaitsmine õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest või tuleohu vähendamine või metsatulekahju leviku tõkestamine. 

 

Õiguslik alus ja eesmärk on sellega nüüd paigas ja niikaua, kui on tegemist sellise abstraktse väärtusliku elukeskkonna kaitse kirjeldamisega, on kõik justkui hästi. Kui me jõuame aga küsimuseni, kus täpselt need raiepiirangud vaja seada on ja mis täpselt on nende piirangute sisu, siis pilt muutub. 

 

Väärtused põrkuvad huvidega ja hääled muutuvad emotsionaalsemaks. Enamikel juhtudel pole ju selle asulate inimestel mingit omandisuhet selle metsamaaga, mille majandamist selle asula kaitsmiseks kitsendada plaanitakse.  

 

Metsaomanike kaitseks on seaduses säte, et selliste piirangute seadmiseks on vajalik sõlmida kokkulepe maaomanikuga, aga põhjendatud küsimus tekib ikkagi – millised on kavandatavate piirangute hüvitamise õiglased meetmed? 

 

Kogukonnad – võtke palun sõna! 

Miks ma seda artiklit üldse kirjutama asusin? Ühest küljest seetõttu, et tutvustada ülesandeid, mida peab üldplaneeringuga lahendama. Selleks, et lugejal tekiks endal võimalus teadvustada, et mets võib teid kaitsta – kui ikka lubatud on asula ja laudakompleksi vaheline mets lageraiega maha võtta, siis võib nii minna, et „soodsate" valdavate tuulte korral kaob teil igasugune tahtmine järgmised 20 aastat pesu väljas kuivatada.  

 

Oluline põhjus on ka see, et praegu valla üldplaneeringu koostamise protsessis on väga jõuliselt esindatud kõik suuremad metsaomanikfirmad ja nende katusorganisatsioon. Oma kirjalikes ettepanekutes soovivad nad kõik, et üldplaneeringuga kirjeldatud piiranguid ei seataks. Ükski neist ei rõhuta oma pöördumistes neid eesmärke, miks piiranguid seada ega kohti, kus neid rakendada. Ainult ühe erandiga meie kogukondade hääled selles küsimuses puuduvad. 

 

Täiesti arusaadav, et firmad esindavad oma huvisid ja koduse seltskonnateemana on autoralli tunduvalt põnevam, kui üldplaneeringuga seatavad maakasutustingimused, aga valla üldplaneeringu koostamise juhina lõpetan oma loo igakordse mantraga– olete oodatud kaasa mõtlema ja rääkima! Seekord siis teemal, kas ja kus on mõistlik seada üldplaneeringuga raiepiirangud

 

 

Autor: Raivo Laidma,

Planeeringuspetsialist

Foto: Riina Elgi

Foto allkiri: Viljandi-Põltsamaa tee ääres enne Kolga-Jaanit seisva neljaharulise kase maalis Viljandi kuntsnik ja luuletaja Riina Elgi. See on kuntsniku 41. pilt sarjast "Leian, et lageraied tuleb lõpetada/koomale tõmmata." Elgi ütles, et igaüks saab selle eesmärgi nimel midagi teha. "Mina joonistan puid ja jagan nende ilu inimestea, kes ise metsa ei jõua.