« Tagasi

Piret Tissoni hobiks on olla vanaema

35 aastat Pärsti lasteaias töötanud Piret Tisson on põline pärstikas, kes alustas kasvataja tööd Heimtalis.   
 
Kuidas sattusid Pärsti tööle? 
 
Tollane juhataja Arle Aren kutsus mind. Kui Heimtalisse pidin sõitma kahe bussiga, kaasas kaks poega, siis Pärstis pakuti minule kui spetsialistile ridaelamusse korterit ja töökohta kodu lähedal.  
 
Lasteaiaelu oli mõnes mõttes hoopiski teistmoodi. Hommikul tõid vanemad lapsed bussiga lasteaeda, seejärel viis buss neid tööle ja õhtul jällegi tõi buss vanemad lastele järgi. Vahepeal oli selline korraldus, et kasvataja läks, võttis lapsed bussi pealt ja tõi lasteaeda. Õhtul jällegi pani lapsed bussi peale ja vanemad tulid bussi vastu. Ja siis meenub veel selline aeg, kus kasvataja sõitis bussis ringi peale. Korjas lapsed kokku ning siis suundus koos lastega lasteaeda. 
 
 
Oled töötanud 43 aastat lasteaias. Mis selles töös rõõmu teeb?  
 
Kõige rohkem rõõmu pakuvad ikka lapsed – näed nende arengut ja siirust. Ja loominguline töö – mulle ei sobi rutiin.  Vahel oled nii väsinud, aga siis tuleb keegi ja võtab sul kaela ümbert kinni. See vahetu rõõm toob ka endale rõõmu ja energiat.  
 
Ja pikk suvepuhkus. Kevadeks, kui õppeaasta lõppeb, oled energiast täiesti tühi. Suvi toob aga energia tagasi ja sügisel hakkad jälle uue hooga pihta. Ei kujuta ettegi, et midagi muud teeks.  
 
Kui Heimtalis tööd alustasin, olin teistest oma 10 aastat noorem. Mind võeti väga hästi kollektiivi vastu, toetati ja aidati. Olin toona 21aastane ja pisut kartlik.  
 
Siia Pärsti tööle tulles olin jälle mina teistest 10 aastat vanem. Oleme kollektiiviga koos kasvanud, mõistame teineteist juba pilgust. Ja võin oma meeskonna kohta küll öelda, et mõni kohe on sündinud lasteaias lastega töötama.  
 
Mida vabal ajal teed? 
 
Juba lapsena meeldis mulle teha käsitööd, joonistada, maalida. Tol ajal nappis küll vahendeid, aga jällegi oli vaja rohkem loovust rakendada. Tänapäeva lapsed ei taha enam nii palju kunstitegevusi teha kui aastaid tagasi, sest muid tegevusi on palju juurde tulnud.  
 
Eks ma üks rämpsukoguja olen. Vanasti sai ajakirjasid sirvida, nüüd saab internetist ja Youtube`ist lastele põnevaid ideid otsida.  
 
Meeldib tantsimine, nii abikaasa kui äi mängisid omal ajal orkestris ja siis sai pidudel ikka käidud.  Näiteringis olen kaasa löönud ja nüüd käin õmblusringis.  
 
Aga minu suurimaks hobiks on vanaemaks olemine. Olen vanaema kolmele lapselapsele, kellega tegelemist väga naudin. Aga  ainult kodus ja vanaema rolli täita nagu ka ei taha.  
 
Vahel tuleb küll mõte, et jääks koju. Ja mõnikord ei suuda oma isiklikke muresid lasteaia ukse taha jätta – mõtled tööle minnes, et kas ma jaksan ... Aga niikaua kui on tervist ja tahtmist seda tööd teha, siis ikka käin heal meelel tööl ja naudin seda, mida teen.  
 
 
Kuidas on praegu Pärstis töötada? 
 
Meie kollektiiv on olnud väga stabiilne. Viimastel aastatel meeldib see, et keegi suunab ja toetab lasteaia igapäeva toimetamistes. Ise on muidugi tore mõelda küll, aga kui tunned juhi tuge ja mõtteid, on kuidagi hea ...  
 
Meie rühmas on nii lapsed kui meeskonnaliikmed  erinevas vanuses. On vanaemalikkust, on mängulisust, on konkreetsust – see kõik mitmekesistab. Mulle meeldib ühe lapse ütlemine, „Sa ei ole vana, sa oled poolvana.". 
 
Meil on kodune maja ja suur õueala, mis pakub erinevaid võimalusi. Saame põõsastes mängida, puudel ronida, oksi korjata – ikka päris asju teha. Looduses viibimine on ju see, mis rahustab ja aitab tasakaalu hoida nii väikestel kui ka suurtel.  
 
Millest unistad? 
 
Ma tahaks ikka näha seda uhket uut lasteaeda. 
 
Autor: Astra Jamnes, 
 
Päikesekiire lasteaia direktor 
 
Foto: Astra Jamnes 
 
Pildi allkiri: Õpetaja Piret Tisson möönab, et viimasel ajal on lasteaias toimunud palju muutusi. „Tahaks ise rohkem osata."