Viljandi Valla Teataja
« Tagasi

Noor mees andis vanale veskile uue elu

Kord vaatas üks väike Suislepa poiss koduküla laguneva tuuleveski poole ja lubas emale, et kui tema suureks saab, teeb ta veski taas korda. Mõnikümmend aastat hiljem, 2018. aasta 20. augustil olidki veski uksed kohalike rõõmuks ja kingiks saja-aastasele Eestile taas avatud.

Artur Grossthal (41) on Suislepa poiss, aga elutee on teda ka aastateks välismaale tööle ja elama viinud.  „Olin terve lapsepõlve tuuleveskist rääkinud, aga selleks ajaks, kui vald selle 2004. aastal müüki pani, olin ise USAs ja  teema oli minu jaoks juba unustatud," kõneles Grossthal. Nii juhtuski, et kui ema Valentina talle helistas ja küsis, kas peaks oksjonile pandud veski ära ostma, vastas poeg eitavalt, sest teadis, kui halvas seisukorras see on. Järgmisel päeval helistas ema taas ja tunnistas, et oli tuuliku varemed siiski ära ostnud.

 Aasta hiljem tuli Grossthal välismaalt tagasi ja alustas veski kordategemist. „Kui alustasin, siis polnud veskil enam uksi-aknaid ega katust, ka seintes olid augud," kirjeldab mees trööstitut olukorda. Kõigepealt paigaldati ajutine katus ja siis hakati järk-järgult edasi nokitsema. Suurt tuska tekitas see, kui uus krohv hakkas inetute latakatena veskilt maha kooruma. Seetõttu tuli Grossthalil mitu aastat ehitusfirmaga kohut käia ja töö seisis. Veel praegugi pole kõik päris valmis, puudu on näiteks tiivik, aga seegi on plaanis edaspidi paigaldada.

„Tahan teha siia suvekohviku. Arvan, et  avame selle järgmise aasta mais. Talvel saab siin ka ettetellimisel tähtpäevi pidada. Kohvikuruumid on esimesel kahel korrusel. Kolmas korrus jääb käsitöötoaks. Neljandal korrusel on meil Suislepa muuseum, ekspositsioon on veel poolik, aga eks meil ole talv otsa aega seda täiendada. Viiendal korrusel on tehniline ruum tiiviku propelleri jaoks," tutvustas peremees. Kuigi veski alles hiljuti avati, on juba palju neid, kes soovivad seal tähtpäevi või koolitusi korraldada.

Veski renoveerimine on neelanud ligi 300 000 eurot. Raha on Grossthal hankinud PRIAle projekte kirjutades ja käiku on läinud ka oma raha. „Olen elanud kolm aastat  USAs ja kolm aastat Kanadas.  Kõik säästud, mis seal töötades kogusin, on veskisse läinud."

Suislepa tuuleveski täpset vanust ei tea kahjuks täpselt keegi. Ühes uksekaares on aastaarv 1857, kuid see pole peremehe sõnul avamisaasta, sest 1856. aastast on teada, et suvine torm viis siis tuuleveskilt tiivad. „Üks mees saatis mulle vana kaardi 1798. aastast ja sel on juba märgitud tuuleveski, seega usun, et ta on vanem, kui esialgu julgesin arvata," sõnas Grossthal. Teadaolevalt töötas veski veel mõned aastad pärast Teist maailmasõda. Vanemad inimesed  mäletavad, et 1960. algusaastatel olid tiivadki alles, aga pärastpoole enam mitte. Katus oli siis veel peal. Õnneks tegi ka Suislepa kolhoos veski juures hädapäraseid remonditöid ja tänu sellele säilis hoone kolhoosiaja lõpuni. Seejärel lagunes katus ja ka müürid hakkasid murenema.

Nii suuri asju on raske ellu viia, kui pole abilisi ja toetajaid. Artur Grossthal on tänulik oma emale, tänu kellele tema aastatepikkune võitlus tuuleveski eest teoks sai, abikaasa Avele, kes on sellesse hullumeelsesse ettevõtmisse alati uskunud ja kolme väikese lapse kõrvalt mehele toeks olnud, oma vendadele ja kõigile, kes teda nõu, jõu või hea sõnaga on toetanud.

Seda, kui tähtis on kogukonnale küla sümboliks olnud hoone uuele elule äratamine, näitas avamisele tulnud rahvahulk, kes vaevu veskisse ära mahtus.

Kristi Ilves,

Toimetaja

Anne Kivi kommentaar

Muinsuskaitseameti registri andmetel on Eestis kaitse all 62 tuuleveskit, piltide järgi tundub, et paljud on varemeis. Meie maakonnas on viletsas seisus Pärsti mõisa tuuleveski, mille kere vajab kiiresti hädapäraseid konserveerimistöid. Muinsuskaitseamet on Suislepa tuuleveski taastamist võimaluste piires toetanud.

On mitmeid tuuleveskeid, mis pole kaitse all, kuid inimestele on meeldinud need ajaloolised ehitised. Meenub Heimtali mõisa tuuleveski (kivi) ja möödasõidul märkasin, et Undioru puidust tuuleveski on leidnud endale tegusad omanikud. Viimane pole küll traditsioonilise veski väljanägemisega, kuid funktsiooni muutumisega on ajalooline sümbol maastikus olemas.

Kui Suislepa tuuleveski endale tiivad saab, siis on ta üle mitme valla tähtis tegelane. Praegugi torkab massiivne kere ja nunnu mütsike selle peal silma.

Eestis on vähe taastatud kivikerega Hollandi tüüpi (pea pöörab) tuulikuid, teadaolevalt alla kümne.   Kivikeresid on tänaseks maastikul 160 ringis, kuid neid on olnud 1500.

Ave ja Artur on olnud väga tublid ning loodan, et nende veski kogub tuult tiibadesse.

Anne Kivi,
Maakonna vaneminspektor
Muinsuskaitseamet