« Tagasi

103-aastane Ella: „Lähme kuskile pidusse!“

20. juulil tähistas Pärsti pansionaadis oma 103. sünnipäeva Jelena Pütisepp. Vanaproua tegi ka paar tantsusammu, võttis väikese napsu ja kuulutas: „Vaadake, kui õnnelik ma olen! Saage ka nii vanaks!"

Pansionaadi vanim hoolealune, keda kõik Ellaks kutsuvad, võttis külalisi vastu naerusui. „Elu on ilus. Usun, et lõpeb ka ilusasti," rääkis ta.

„Kas keppi või rulaatorit pole üldse vaja?" imestas õnnitlema tulnud abivallavanem Rein Anton. „Ei, ei," kinnitasid hooldekodu töötajad ja vanaproua ise teatas, et tema tahab veel koguni tantsida. „Mis on teie pika ea saladus?" pärisid külalised. „Elust peab mõnu tundma!" vastas südikas vanaproua pikemalt mõtlemata.

Kaks sünnipäeva ja nime

Naise väimees Peep Raju jutustas, et tegelikult pole Ella elu olnud sugugi meelakkumine. „Ta on oma elus palju tööd teinud ja vaeva näinud."

Katsumused algasid kohe pärast sündi 1917. aasta 20. juulil. „Tema tervislik seisund oli väga raske, mis on praegu kummaline, arvestades tema pikka elu. Kui tavaliselt ristiti tollal laps poole aasta pärast või hiljem, siis tema taheti igaks juhuks kiiresti ära ristida. Ta ristiti 9. oktoobril."

Siit sai alguse segadus, mis saadab Ellat tänaseni. Millegipärast märgiti kirikuraamatusse ja hiljem ka Vene passi sünnikuupäevaks 9. oktoober. „Ella teadis seda, kuid ei pööranud sellele tähelepanu, sest maainimesel ju passi vaja ei olnud. Kui ta oli saanud juba üle 90 aasta vanaks ja hakkas rohkem tähelepanu saama, tekkiski probleem, et tal on ju kaks sünnipäeva."

Vene õigeusu kirikus ristitud beebile pandi nimeks Jelena, naine ise peab enda nimeks hoopis Ella Helenet. „Kirikus pandi venepärane nimi, mis on ikkagi tema ametlik nimi," nentis Raju.

Küüditamisest õnnestus pääseda

Ella rääkis, et elu sõja ajal oli hirmus – Kilingi-Nõmme lähedal olnud kodutalu kohal lendasid lennukid. „Kodus ei julgenud üldse olla." Kui algas 1941. aasta küüditamine, pages 24aastane naine üksinda metsa. „Käidi kodudes, rüüstati ja viidi inimesi ära. Mina olin aga noor, jooksin mööda metsa, püüdsin Reiu jõest kala ja vähki ning magasin väljas. Mind ei saadud kätte."

 

Ella suundus varakult kodust, kus peale tema kasvas veel õde ja vend, sovhoositööle Tartumaale. „Olen omasoodu kogu aeg elanud ja paljudes kohtades töötanud," pajatas naine, kes viimati töötas mööblitehases polsterdajana. „Kunagi olin kangakuduja … Ei mäleta enam kõike, mälu annab juba järele," lausus naine, kelle töölkäimisest on ka omajagu – pea pool sajandit möödas, sest pensionile läks ta juba 55-aastaselt.

Ella pidas alati ka loomi – lehmi ja lambaid, ning hulgaliselt hanesid. Oma hanede poolest oli ta Pärsti kandis, kus viimati elas, tuntud tegelane. „Temalt taheti ikka jõuluhane," meenutas väimees Peep.

Hooldekodus on elu hää

Kodus tähistas vanaproua veel oma 100. sünnipäeva ning veidi pärast seda nõustus tulema hooldekodusse, sest ei tulnud enam üksinda hästi toime.

Kui kodus talitas vana naine lehma-lambaid, pidi ise süüa tegema ja pesema, siis hooldekodus avastas ta, et kõik tehakse ette-taha ära ja tuuakse toit ka kandikul kohale. „Siin on väga hää olla, hoolitsetakse ülearugi … Hooldajad on väga südamlikud ja ma vahel mõtlen, kuidas neil seda kannatust nii palju on. Oleks seda teadnud, et siin nii hea on, oleksin võinud ammu siia tulla. Pidin kodus olema mingi sada aastat!" rääkis Ella.

Pärsti pansionaadi juhataja Le Hussar ütles, et Ella on tragi vanaproua, kes keerab endale hommikuti rullid pähe ja utsitab teisigi tegutsema. „Veel mõni aeg tagasi oli ta nii tegus, et jagas hoolealustele rehad kätte ja kutsus lehti riisuma."

Hooldaja Astrid Ulm lisas, et Ellat tuleb tagasi hoida, et ta liiga suure jooksuga välja värsket õhku hingama ei läheks. „Kui vahel on toanaabril abi vaja, tuleb kohe jooksuga ütlema. Vahel käib telekast kino vaatamas … Ta on väga rõõmsameelne, oleks meil rohkem selliseid Ellasid," kallistas Astrid vanaprouat. „Metsa kino, lähme kuskile pidusse!" kostis selle peale Ella.

Naine tunnistas, et on parajalt riukaid täis ja armastab palju nalja teha. „Ma ei taha olla kurb. Kurvad inimesed ei kõlba kuskile, peab lõbus olema. Mis sest elust muud saada ongi – ole lõbus! Olen osanud oma elu hästi elada ja kõik on mul hästi läinud. Ise oled süüdi, kui halvasti läheb. Vaadake, kui õnnelik ma olen! Saage ka nii vanaks!"

Väimees nentis, et küllap naise optimism ongi tema pika ea saladus. „Ta ei ole kerglane, kuid libiseb probleemidest kergemini üle, ei süvene väga. Võtab kuidagi kergelt."  Viimasel ajal on aga Ella hakanud omastele rääkima, et kauaks teda enam ei ole.

„Ei tea jah, kaua ma siin veel vintsklen," ütles Ella, kelle tervis on praegu hea, vaid kuulmine on veidi järgi andnud. „Olen õnnelik, et saan sellises heas olukorras ära minna. Tahan ikka nooruses magama minna, ei taha vigaseks ja viletsaks jääda  Naerusuul lähen siis üles taeva ja itsitan, et teie peate veel tööd tegema ja vaeva nägema."

Made Laas

Fotod: Made Laas

Ella võttis külalisi vastu rõõmsa tuju ja nakatava optimismiga. Paremal pansionaadi juhataja Le Hussar ja abivallavanem Rein Anton.

 


Noortekeskuste ruumide rentimiseks võta ühendust kohaliku noorsootöötaja või noortekeskuse juhatajaga. Ruumide rentimise hinnakiri on järgnev:

Ruumi nimetus

kuni 3 tundi eurodes

tunni tasu eurodes

(4-8 tundi)

päeva tasu eurodes

Tarvastu noortekeskus

60

18

200

Kolga-Jaani noortekeskus

40

12

120

Saarepeedi noortekeskus

40

12

120

Ramsi noortekeskus

40

12

120

         Paistu noortetuba

40

12

120