Viljandi valla aukodanik Ene Saar on töötanud sotsiaaltöötajana, juhtinud Paistu ja Viljandi valda ning ajanud suure kirega Mulgi asja. Varsti lahkub ta Viljandi abivallavanema kohalt. 

Millisest perest tuled ja mis sealt kaasa said? 

Olen päritolult mulk 1650. aastast nii ema kui ka isa poolt. Kasvasin peres, kus oli neli last ja ka minul on neli last. Kõik lähedased toimetavad kodukandis ja armastavad mulgi kultuuri. 

Minu vanaema tuli Siberist, kui olin 4-aastane. Kui muidu oli inimestes palju kibestust, siis tema ei kirunud kordagi. Ta rääkis mulle, kuidas talus oli uhke punane plüüsmööbel. Kui ta tagasi tuli, küsisin: „Kuule, mamma, võtame selle nüüd tagasi, sa tead küll, kus see on!" Ta ütles: „Tään küll, aga latseke, need om ainult asja, inimese om tähtsa."  

Kuna pere oli suur ja rahaga kitsas, oli vaja tööd teha. Juba kuueselt läksin karja. Arvan, et töö on lapsele väga tähtis. Kuigi praegu on lapsed targad, kasvavad nad natuke liiga eluvõõraks. Neil ei ole kohustusi ja nad ei pea taluma raskusi. Need aga kasvatavad. 

Millal oma praegusesse koju, Metsarõõmu tallu kolisite? 

Alles 1990ndal ja valmis saime alles siis, kui olin 60-aastane. Ega siis ju raha polnud ja vähehaaval punnitasime seda ehitada.  

1990ndal, kui lapsed sündisid, tegime ettevõtte. Mees oli kodu lähedal toitlustusettevõtte omanik. Lapsed tulid koolist ja said tema juures lõunat süüa. Mehe tädi oli kodus abiks, alati oli tuba soe. Üksinda poleks ma küll saanud tööd teha ja lapsi hästi kasvatada. Olin nii palju kodust ära tööl,  et lastekaitse oleks siis pidanud sekkuma. 

1990ndal hakkasin Paistus sotsiaaltöötajana tööle. Läksin ka seda eriala Pedasse õppima, sest agronoomi haridusega polnud tol ajal enam midagi teha. 

See oli huvitav ja meeldiv töö. Tegi rõõmu, kui mõni halb asi lõppes väga hästi. Näiteks meenub poiss, kes suunati Ämmuste kooli, sest ta rääkis kolmeselt väga vähe. Kui ta oli juba 15, oli meil võimalik saata noori Soome praktikale. Rääkisin sellest poisi vanematele, kes kartsid, et laps ei saa hakkama. „Proovime! Toon ta ise tagasi, kui hakkama ei saa!" veensin vanemaid.  Poiss läks, iseseisvus seal  ja lõpetas hiljem ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonna. 

Kas oled lapsest saadik nii energiline? 

Jah, kuid pärast insulti on energiat vähem. Enne oli nii, et kõik, mis ma tahtsin, õnnestus alati.  Sõbrad ikka Paistus heitsid nalja, et kui Ene on vana, siis ta kihutab ka ratastoolis Paistu vahel  ringi, vehib kepiga ja näitab, mis on vaja ära teha. 

Mina jälle naeran, et kõige ilusamad 30 aastat, 30. kuni 60. eluaastani, polegi ma tööd teinud, sest olin vaimustuses sellest, mis ma tegin. See polnud töö, see oli tõeline nauding!  

Kui said vallavanemaks, kas siis kaikaid kodarasse ei loobitudki? 

Ikka hullusti.  Aga see on loomulik ja ma sain sellega hästi hakkama. Tuleb mõista, et need, kes tõrjutakse positsioonilt, elavad seda kellegi peal välja.  

Mis oli kõige olulisem, mida vallavanemana tegid? 

Paistu ajal oli see kindlasti Holstre-Polli vabaajakeskuse väljaehitamine. See oli ka auvõlg treener Heino Bergmani ees.  

Mu lapsed käisid tema juures suusatrennis. Kord läksin trenni, kus mu poisil olid sokid mustad ja tahtsin minna neid pesema. Heino ütles: „Ene, hulluks oled läinud või! Poiss peseb ise oma sokid." Tema juhendas lapsi suure tarkusega. Ega trennist või ringist ei pea tulema täht, peab tulema inimene. 

Kas valdade liitumiste järgne aeg on olnud raske? 

Ei ole, kui aga tagantjärgi mõtlen, siis võib-olla see viimane liitumine oleks võinud olemata olla. Vahepealne vald oli täpselt paras, praegune on liiga laiali valgunud ja raskelt hoomatav. 

Väikeses vallas oli hea tunne, sest polnud ühtegi küsimust, millele ma kohe vastata ei osanud. Asju oli palju lihtsam ellu viia.  

Negatiivne oli see, et paljud asjad olid vallavanema peas ja kui midagi juhtus,oli raske teistel käigupealt edasi minna. Paljud tegelesid mitme ülesandega. Ma pidasin ka ehitusregistrit ja tegin ise projektitööd, sest ei raatsinud kulutada tööjõule. 

Suures vallas on meeskond tähtsam. Võib-olla on mulle see pidev kaasamine keeruline, sest olin harjunud palju ise otsustama ja tegema.  Kui küsisin Paistus volikogu esimehelt, kas peame koosoleku, vastas Siim Sillamaa: „Ene, tee ära, ära heieta! Sa teed ju üksi selle ära."  Kord omavalitsuste liidus ütles Siim: „Ene on meil mitme mehe eest!" 

Suure valla pluss on see, et on rohkem spetsialiste. Miinus on, et protsessid võtavad kaua aega ja liiga palju arutatakse.  

Kas Viljandi valda juhtides oli ka keerulisi hetki, näiteks Puiatu kooli sulgemine? 

Seal tegime küll rahvale palju koosolekuid. Kõige raskem oli, kui läksin viimasele sündmusele, et tänada kaua töötanud  inimesi. Läksin saali ja nägin, et kõik olid pannud mustad riided selga. See oli mulle psühholoogiliselt väga raske...  

Sotsiaaltööl ja valla juhtimisel on üks suur vahe. Kui sotsiaaltööd tegin, mõtlesin, kuidas raha sellesse valdkonda saada. Aga hiljem oli vaja näha tervikut  – kõik valdkonnad peavad  edasi liikuma.  Kui teadsin, palju koolimaja remont maksma läheks ja kui vähe sellest kasusaajaid on, siis see otsustas. Juht ei tohi raskeid otsuseid karta, tuleb leida halbadest lahendustest parim. 

Kas see mõjutas ka sinu tervist? 

Enne insulti ei saanud ma nädalaid magada. Võib-olla mõjus vaimne pinge, mis tuli sellest, et olin väga suur maksimalist.  

Kord läksin näiteks Tänassilma jaanipeole.  Laste tänukirjadel oli mingi viga ja üks isa kurjustas: „Mis te seal vallamajas teete!". Elasin seda nii tugevalt üle. Mu tütar ikka ütles, et kui kasvõi sada kiidab, aga üks toriseb, siis ma olen juba tõsiselt pettunud. 

Ma oleksin tahtnud täiuslikku valda, aga seda ei saa kunagi. Tegelikult ei tohi niimoodi suhtuda – alati on probleeme ja meil on õigus ka vigu teha. Nüüd olen tagasi tõmmanud ja isegi andestan endale, kui midagi viltu läheb.  

Vanasti rääkisin oma kõnedes töö tähtsusest. Täna ütlen, et inimene peab leidma aega ka perele ja tähtsustama iseennast. Aga sellest sain aru alles siis, kui pauk oli ära käinud. 

Aprillis lähed abivallavanema kohalt ära. Mis siis saab? 

Minu valdkonnas on väga tugevad nõunikud ja erialaselt ei juhtu midagi hullu, kui ma ära lähen.  

Võib-olla üks asi, mida peaks tegema, on see, et  inimestega võiks rohkem lihtsalt ja inimlikumalt rääkida. Tahaks, et allasutuste juhid ei näeks meie maja inimestes ainult ametnikke, vaid ka sõpru ja kolleege, kes aitavad. On tähtis olla nõudlik ja ühtlasi panna käsi õlale ja ütelda, et mõtleme veel koos läbi või et kõik on hästi. Siin on arenemisruumi … 

Minu jaoks on siis halvasti, kui inimesed muutuvad peast ametnikuks. Hoidku jumal selle eest! Arvan, et mina ei ole 30 aasta jooksul muutunud nn peast ametnikuks. 

Mida edasi teed? 

Tegelen oma Saksa partneritega, Juhan Simmi juubelisündmuse ja Tondisaare simmani korraldusega.  

Ega ma ei ole hea vanaema ka olnud ... Nüüd olen piisavalt vana, et kui kahel nooremal lapsel lapsed sünnivad, saan neile vanaema olla.  

Mille üle kõige õnnelikum oled? 

Olen väga õnnelik, et kõik neli last tulevad hästi toime. Minu põhitöö on olnud ikkagi see, et lapsed on kasvanud toredateks inimesteks. 

Autor: Made Laas

Foto autor: Kristi Markov