Päikesekiire lasteaia pere tähistas 14. detsembril Puiatu rahvamajas üheskoos jõuluootuspidu „Jõulud jõudvad..."

Meie ühise peo ettevalmistused algasid juba sügisel mõttetalguga, et kuhu kõik Päikesekiire lapsed ära mahuksid – eelmisel talvel saime kokku Pärstis, aga sel aastal on seal lisaks jõuluootusele ju ka remondiootus... Pärsti ei sobi kohe mitte. Ja Päril käisime juba kevadel – seal oli meil ühine matk...

Nii jõudsimegi mõtteni, „Huvitav, kas Puiatus ei ole kohta, kuhu me kõik, lisaks lastele ka emad-isad, ära mahuksime?" Selgus, et ikka on – Puiatus on täpselt õige suuruse ja ruumilahendusega rahvamaja ning (meie suureks õnneks), on seal ka lahke perenaine, kes oli valmis meie seiklusega kaasa tulema.

Sai uut ja vana

Koht olemas, kuidas edasi - jõulupeo jaoks on kuu keskpaik ju liialt vara? Nii jõudsimegi mõtteni, et teeme siis hoopis ühe ootamise ja ettevalmistamise peo. Selleks mõtlesime läbi iga-aastased tegevused, mis aitavad luua jõulutunnet ja tuua pühad meile lähemale ning üheskoos jõudsime selleni, et meie ühisel peol võiks olla laulmist, tantsimist, meisterdamist, kaunistamist, kindlasti ka liikumist ja miks mitte ka veidike müramist...

Midagi võiks olla sellist, mis on traditsiooniline ja üht-teist võiks olla ka sellist, kus „vana on pandud uude kuube" - et nii Digitark kui ka Prügikoll saaks pidu rahuliku meelega nautida ja midagi uut näha ja õppida.

Ruumi kaunistuseks meisterdame valmis krässid ja kuuske kaunistasid õlest ehted, rahvamaja lava põrandale tõime priske hulga põhku – seal oli hea mürada ja traditsioonilisi jõunumbreid proovida. Meisterdamiseks otsisime välja keldririiulil oleva paberi, vildi, seisma jäänud söögiriistad ning leidsime neile uue, jõululise vormi.

Tulemus sai selline, et meie jõuluootuspeol õpetas müramismänge ja põhutralli liikumisõpetaja Aune oma abilistega. Pääsupesa rühma õpetuse järgi valmisid taaskasutusmaterjalist jõulukaardid, kuhu saab oma salasoovid kirja panna.

Lepatriinu rühm õpetas meisterdama söögiriistadest kuuseehteid. Ning loomulikult ei möödunud ootus piparkoogimaitseta – Päri lasteaiapere koostööna oli eelneval advendihommikul valmis küpsetatud tore hulk piparkooke, mida jõuluootuspeol sai glasuuriga kaunistada ja siis ka kohe kärmesti degusteerida, just täpselt nii palju kui hing ihkas ja süda lubas.

Ei saa läbi jõuluvanata

Ja mis seal salata – sellelt tegusalt päevalt ei raatsinud puududa ka jõuluvana – koos oma abilistega oli ta lapsi ootamas ühes salakambris, kus lapsed said ette näidata aasta jooksul õpitu ning jõulutaadil oli lastele samuti üht-teist kaasas. Kuid enne veel, kui oli aeg soovida „Head teed!", said lapsed (ja ka täiskasvanud) jõuluvana ettenäitamise järgi laulda-tantsida, viimased salamõtted jõulutaadile kõrva sosistada ja kallistused reispassiks kaasa kinkida.

Jah, tänaseks on jõul juba mälestustes, kuid selleks, et mälestus oleks eredam, tasub seda ikka meenutada. Sest, muidugi, jõulud on ju igal aastal, ikka justkui ühtmoodi, kuid, ometi - igal aastal veidike erinevalt.

 

Viive Mägi,

Viljandi valla lasteaed Päikesekiir õppealajuhataja