Käesolev, 2018.aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks. Ei hakka selle sisu ja eesmärke kordama, neid võib leida igast selleteemalisest kirjutisest meedias.

Mina oma praeguses kirjutises  tahaksin üles kutsuda kõiki, kel meie omaenese kodu ja kogukonda, lähedasi ja tuttavaid ümbritsev vaimne kultuuripärand tähtis, seda  koguma, säilitama ja väärtustama.  Kuna ka vaimne kultuuripärand on väga lai mõiste, keskenduksin praegu ainult ühele liigile sellest – mälestustele. 

Ma selgitaksin mõne lausega, miks sellist pärandikorjamise tööd teha, siis võib-olla mõistab lugeja seda ka oma mõttemaailmaga suhestada.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                    

Prantslastel on kõnekäänd: „Maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub üldse arutleda. Need on surm, armastus ja meri"

 Olen juurelnud selle üle ja leian, et prantslaste omailm on ikka palju ahtam, kui eestlaste oma.  Meie laulupeod! Meie rahvaluulekogud!  Meie kohapärimus!  Meie kihelkondlik elulaad ja rahvakombed! Meie ainelise ja pärimusliku kultuuri kogumise traditsioonid! Meie taluarhitektuur ja metsakultuur!

Kõik see moodustab meie omailma, mille üle tasub artleda!   (Muuseas omailm ei ole otseselt  seotud kultuurikihi rikkuse, sügavuse ja mahuga, kus me ilmselt mõnegi näitaja osas  jääme prantslastele alla).  Meie omailm on meie ühiskondliku mälu peegeldus.

Freud kinnitab, et ühiskondlik mälu on suunatud progressile, individuaalne mälu aga alalhoiuinstinktile.

Kõikide vallutajate  esmane soov ja eesmärk on purustada rahva                                                    ühiskondlik mälu.  Sellega muudetakse rahvas manipuleeritavaks, prevaleerima hakkab alalhoiuinstinkt. See teostati eesti rahva seas ennenägematute repressioonidega 1940-50 tel aastatel. Lisandus harituma ja edumeelsema  osa ühiskondliku mälu kandjate põgenemine Läände. Teine Maailmasõda pani inimesed liikuma, sidemed nende vahel katkesid. Purunesid ka kogukondade sidemed, sest juurdetulnud võõrad, tihtipeale aktiivsemad kohalikest, ei mõistnud kohalikke kombeid, traditsioone. Hakati hoopis neid põlastama. Siit oli väike samm inimestevahelise põlastamiseni. See muutuski harjumuseks.  

Kuidas aga sai aga võimalikuks rahva kohamälu kadumine ühe põlvkonna jooksul? Omaaegses hirmuõhkkonnas visati ära kirjad, mis tulid tuttavatelt ja sugulastelt Siberist, ookeani tagant vabast maailmast. Hävitati vanu fotosid, eriti sõjaeelseid ja -aegseid. Võim tegi selgeks, et kõik, mis pärineb kapitalistlikust "klikiajast", veel hullem,  tsaariajast, on mõttetu, tühine praht. Visati ära albumeid, päevikuid, ajaloolisi dokumente, diplomeid.  Eesti rahvale tehti selgeks, et see, mis puutub sinu mittenõukogulastest sugulastesse, on kahjulik rämps. Juured lihtsalt raiuti läbi, mingit ajalugu, veel enam Vabadussõjas kättevõidetud iseseisvat ajalugu ei tohtinud olla. See oleks tõstnud noore  põlvkonna iseteadvust, iseolemistahtmist, viinud  üldise allumatuseni.

Uus, noor, kõige vastuvõtlikum põlvkond kasvas täielikult uute, võõraste vaadete süsteemi tingimustes. Kasutades praegust moeütlust : Olgem ausad!  Kui paljudes peredes kasvatati 1950tel/60tel lapsi tõeliselt eestimeelses vaimus!? Võib-olla oli seda 10%, mitte enam. Pealekaebamiste ja hirmu külm hingus tõi esikohale individuaalse, enesesäilitusliku mälu ja surus alla rahva ühiskondliku mälu omariiklusest.

Niinimetatud sõjaaegne põlvkond lõpetas oma koolitee maakoolides aastatel  (mõni aasta siia-sinna)  1950 – 1955. Nemad läksid suures enamuses tehnikumidesse, tööstuskoolidesse . Nad lahkusid oma kodutaludest, kus sageli kolm põlvkonda koos elasid. Sinna tagasi nad enamasti ei tulnud, vaid suunati kolhoosidesse, sovhoosidesse. EPT-desse, tehastesse üle vabariigi ja nad hakkasid elama keskuste kortermajades. Nende laste kodud olid juba ainult need sageli umbrohust ümbritsetud silikaatmajad. Kokkupuuted vanavanematega piirdusid koolivaheajal  mõne päevaga aastas. Kust pidi tulema see kohapärimus? See oli meie maaühiskonnas, mis 1950tel moodustas veel 60 % rahvast, enneolematu nähtus –  põlvest põlve edasiantav kohamälu kadus vähem kui ühe põlvkonna, aastate 1940-1960 jooksul!

 Meie põlise kohamälu taastamine sai võimalikuks tänu  tohutule rahvapärimuste kõikide liikide kogumile. See taastamisprotsess algas 1960tel eestimeelsete teadlaste eestvõttel, kes mõistsid protsessi pöördumatust. Eesti kõigi aegade viljakaim looduskaitse ja koduloo propageerija Jaan Eilart on nimetanud kodu-uurimist läbi mälestuste pidevalt ümberkujuneva ja muutuva elumiljöö mäluks.

Mälu kogumisel on Eestis ära tehtud suur töö. On välja antud ka sadu raamatuid mitmesugustest elanikkonna kihtidest pärinevate inimeste eludest. Miski aga ei asenda inimeste isiklikke mälestusi. Dokumentide ja välisvaatluse teel pole võimalik edasi anda inimese mõtteid, tema sisemaailma. Viimati ilmunud mälestusteraamatuist  võiks nimetada kaheköitelist koguteost „Minu elu ja armastus."

  Just sedasama kohamälu kadumise ohtu tunnetades õnnestus meil 15 aastat tagasi käivitada metsandusliku pärandkultuuri  väärtustamise ja säilitamise protsess Eestis. Siis selgus ka , et rööbiti sellega koguneb tohutul hulgal elu- ja kohamälestusi.  Nüüdseks olen suutnud koostada ja kirjastada neid mälestusi kolm köidet enam kui 120 inimese  sulest.

Ideaalne oleks, et iga inimene  hoolitseks  selle eest, et tema ajastu ja tema mõtted saaksid jäädvustatud tulevastele põlvedele. Ei maksa arvata, et minu elu on ju nii tavaline, midagi huvitavat pole mu elus. Kui mina näiteks oma lastelastele räägin elust maal 1940tel, 1950tel ja hiljemgi, arvavad nad minu jutu olevat pärit mõnest neile tundmatust Eesti Rahva Ennemuistsete Juttude köitest...

Seepärast kutsun ka kõiki Teid üles asutama oma perekonnaarhiiv mälestustekildude , kirjade, õnnitluskaartide,  dokumentide ja  fotodega,  kooli- ja liikmetunnistustega, haiguslugudega, peokutsete ja teatrikavadeni välja. Kogume kausta meid ja meie kodukanti puudutavad  ajakirjanduse väljalõiked.  Varustame fotod märgetega aja ja inimeste kohta neil. Kindlasti on kõigil häda olnud oma 30-50 aastat tagasi tehtud piltide mõtestamisel.

 Eriti tahakski  rõhutada vanade fotode  ja fotoalbumite tähtsust ja tähendust. Kui ristki haualt kaob, jäävad järgmistele põlvkondadele  fotod oma esiisadest ja -emadest, nende eluasemetest, tegemistest ja toimetamistest. Mis on olnud aegade hämarusest saadik perekonna poolt tellitud suurte portreemaalide mõte?  Nende mõte on olnud suguvõsa järjapidevuse, tarkuse, sidemete hoidmine. Nii mindi julgena tulevikku.  Meil on paljudel perekondadel  seljataga tühjus. Paljud hauadki on teadmata ja unustusse vajunud.  Elatakse nagu tühjuses, ei mingeid mälestusi, ei mingit suguvõsa ajalugu. Kel pole ajalugu, ei oska ka tulevikku hinnata.

Soovitage seda kogumistööd  teha ka oma lastel ja lastelastel. Nii moodustub suguvõsaarhiiv.

Ja alati leidub inimesi, kes panevad kokku selle või teise perekonna loo. Nendest perekonnalugudest saavad eestlaste saagad! Kui särav on islandlaste ajalugu! Meil on 1000 aasta tagant teada kõigi maa 400 esmaasustaja nimed, ka nende esiisade ja järeltulijate nimed, isegi nende koerte nimed! Jäädvustagem ka meie oma perekonnalood islandlaste eeskujul!

Lõpetuseks  näide meist palju suuremate rahvaste kohamälu saatusest.

 Kõigepealt toon ära mõttetera  maailmakuulsalt inglise kirjanikult John Galsworthy `lt:  „Arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik on kogu rahva elamiskultuuri allakäigu algus."  Mitte kirjanduse, mitte maalikunsti vaid  arhitektuuri ja metsakultuuri!

Mida  maailmamees  selle all mõtles, võime aimata, kui vaatleme  Hollandi näidet.

Metsade hävitamise protsess on siin ammu möödas. Nüüd püütakse Hollandis taastada 300-500 aastat tagasi olnud maastikupilti  perenimede järgi. See on seal võimalik, sest maasuguvõsad said Hollandis  perenimed juba keskajal, sageli iseloomuliku maastiku järgi  ja nad on olnud väga paiksed. 

  Hollandi maastikku taastatakse  onomatopoeetilisel teel !  Veidi parafraseerides tuntud lauset, võiksime küsida: Kas me  sellist Eestit tahaksimegi ?!

Nüüd mõistame ilmselt paremini, mida maailmakirjanik mõtles oma sententsi all. Eesti maarahva ja tema kohamälu säilumise fenomenid ongi rehetare, (see on meie põlisarhitektuur)   ja  mets,  vaese mehe kasukas,  metsarahva varjaja, katja ja toitja,  kogu põllu- ja karjakasvatuse  lähtepunkt, meie erakordse elukvaliteedi tagaja.

 1000 aastat on tänu neile kahele üle elatud Euroopa kõige sõdaderohkemad ajad, vahepeal  pea olematuks muutununa. Selle nimel tasub igal inimesel meie  kultuuripärandit, sealhulgas pärimuslikku, koguda ja säilitada!  Pärand väärib kogumist ja säilitamist, pärand  väärib pärandamist.

Lembitu Twerdjanski

põllumajandusteaduste kandidaat

kultuuriökoloogia magister