Suvi on puhkuste ja festivalidel käimise aeg. Nii ka seekord võttis tantsurühm Udusõlg ette sõidu Gruusiasse, mis ei kuulu Euroopa Liitu. 14. juulil hakkas bussitäis tantsijaid Tallinna lennujaama poole vurama.

Sõit lennujaama toimus viperusteta. Kui seisime juba lennujärjekorras, ütles üks tüdruk teise passipilti vaadates: „Näe kui noor sa siin välja näed!" Siis selgus, et kaasa oli võetud vana pass, mis ei kehti. Aga ID-kaardiga saab reisida ainult Euroopa Liidus.

Vahemaandumisel Istanbulis mindi asja lennuinfost uurima. Saadi vastuseks, et kui passita tüdruk ei lähe Istanbuli lennujaamas rahvusvahelisest tsoonist välja, siis saab Gruusiasse ID-kaardiga sisse.

Lõputute mägede ja uhkete grusiinide maa lõi ikka pahviks küll! Esimene esinemine toimus juba teisel päeval peale kohalejõudmist.

Meiega koos olid hotellis 33 Peterburi rahvamuusikut, kes saabusid kahepäevase rongi- ja bussissõidu järel.  Nemad nägid Gruusia ja Vene piiril ka sõjakoledusi. Samamoodi tegi ettevaatlikuks, kui festivali teisel päeval ei lubatud kasutada Eesti lippu ega kollekiivi plakateid, et vältida grusiinide ja venelaste erimeelsusi. Muidu oli Gruusias tore ja rahulik.

Kuid ikkagi tahan rääkida, kui erinevad me oleme. Kõik grusiinide tantsud meenutasid erinevaid võitlusviise, temperament on teine. Saime näha ehtsat Gruusia tantsuetenduse proovi, kus meeste-naiste tants oli väga professionaalne. Nende treeningud algavad maast madalast. Eestimaa malbed naised olid lihtsalt ilusad oma liigutuste ja naeratustega. Pakkusime ikka väga erinevat vaheldust grusiinidele ja see oligi väga tore!

Venelastele me väga meeldisime, eks olime hõimukaaslased ka ning tunti ära Georg Otsa laul „Saaremaa valss".

Elasime Musta mere ääres Kobuleti linnakeses, hotellist mereni oli ainult mõnisada meetrit. Süüa saime kolm korda päevas ja sõidutati meid bussiga, kuhu vaja. Kuna Eesti naised olid nii iseseisvad, siis grusiinide pakutavatel ekskursioonidel oli meie naistel ammuilma ära käidud.

Ükspäev viidi meid mägikülla. Linnast välja sõitsime kaks tundi ja kaks tundi mägiteedel ka, kuni bussijuht teatas, et suure 50kohalise bussiga enam edasi ei pääse. Vot kus lops, kas tõesti keegi seda enne ei teadnud? Siis telliti väiksemad marsruutbussid, kuhu pandi meid nii pikali kui püsti sisse, et üles mägedesse minna. Vahepeal oli ilm pimedaks läinud ja vihma sadama hakanud. Paik, kuhu me jõudsime oli ausalt öeldes šokeeriv: pime, märg, ilma WCta, kunagisel kultuurimajal vajusid lavalauad sisse ja keegi meid seal ei oodanud. Olukord, mis Eestis ei oleks tulnud kõne allagi, oli grusiinide puhul täitsa tavapärane. Oleme ikka heas mõttes Eurooplased küll.

Aga muidu oli tore reis. Kõik esinemiskohad Batumis, hotell ning muu festivalikorraldus olid heal tasemel. Nii uhketes paleedes ei olegi enne esinenud kui Gruusias! Ja avastamist väärib see maa kindlasti. Inimesed on seal toredad ja lahked ning avatud südamega.

Täname Viljandi vallavalitsust reisitoetuse eest.

Selle aasta 12. oktoobril saab tantsurühm Udusõlg 10. aastaseks. Olete lahkesti oodatud kontsertetendusele Saarepeedi rahvamajja ja sellele järgnevale peole!
 

Ille Mirka,

Saarepeedi rahvamaja juhataja, Udusõle tantsija

 

 

Fotol: Gruusia mehed sobisid hästi Eesti rahvarõivais naiste vahele.

Foto: Laura Mätas