Viljandi Valla Teataja
« Tagasi

Johan Laidoneri sünniaastapäeva tähistati Viiratsis, Viimsis ja Viljandis

Meil kõigil on aastas palju tähtsaid päevi, nii ka minul. Võin julgelt ütelda, et üks nendest on 12. veebruar. Just sel päeval on sündinud meie iseseisvuse üks isadest – kindral Johan Laidoner. Võiks ju ka küsida miks see minu jaoks nii tähtis on? Tähtis on ta seetõttu, et me mõlemad oleme sündinud Viiratsi külje all asuvas Vardja külas. Tema küll Raba talus ja mina Sammulis. Meie elu oleks saanud ühise puutepunkti, kui ma oleksin nõustunud tööle asuma Viimsisse, kuhu mind 1990. aastal kutsuti ning kuhu Laidoner 1929 mõisahoonesse oma kodu lõi. Elul olid meiega teised plaanid. Seetõttu on mul eriline kodanikukohustus seista hea meie vabaduse võtmeisiku sünniaastapäeva tähistamise eest ja hoida au sees tõelist isamaalisust.

Sel aastal täitus 135 aastat Johan Laidoneri sünnist. Tedaolevalt tähistati seda sündmust kolmes kohas – Viiratsis, Viimsis ja Viljandis. Viiratsi sündmused Raba talus said alguse keskpäeval, kui mälestuskivi juurde oli kogunenud Kaitseliidu Sakala maleva auvalve koos liider major Andrus Tiitusega, kodutütred oma juhtidega, Vardja külaselts, Viiratsi kodanikud ja endine Viljandi valla volikogu esimees Hellar Mutle. Kõne pidas Roland Tulik, kes rääkis loo mehest, keda tunti Virust Võruni, Kuressaarest Narvani. Tulik osutas oma kõnes väele ja vaimsusele ning peresuhetele  Laidoneri perekonnas. Kõneleja esitas küsimuse: "Mis olid need asjaolud, mis kasvatasid temast (Johanist M.P ) tõelise kodumaa ja rahva poja ning kes oli see õpetaja?" Vastuse leidis ta Paistu kirikuõpetaja Voldemar Adolf Hanseni mõtetest, kes pidas oluliseks laste kasvatamise kohana perekonda, ilmalikku riiki, valda, kirikut ja ametit. Tuliku arvates võisidki kõik need kohad mõjutada Johani edasist saatust. Johani õpetas lugema tema ema ja seda koduseinte vahel. Laidoneri sünnipaik sai pärjatud lillede ja mälestusküünaldega. Esinesid Lee Lipu laululapsed isamaaliste lauludega. Edasi jätkus vaba vestlus Viiratsi rahvamaja kohvilaua taga, millele valmistasid suupisted Vardja külaseltsi toimekad naised.

Peale kehakinnitust ootas Viimsi sõjamuuseum väikest Viiratsi sündmuste korraldajate seltskonda õhtusele etendusele. Sel päeval oli suurepärane ilm. Päike oli ennnast pilvedest välja võidelnud ja saatis meid terve teekonna vältel. Lumised metsad ja maad lisasid erilist maagilisust. Sõidu ajal edastati uudis, et Viimsi sai uue vallavanema: Siim Kallase vahetas välja Laine Randjärv. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et endine Viimsi vallavanem austab oma kohalolekuga Viimsi noorte kooliteatri etendust „Ma vaatan igaviku aknast", mis tugines Maria ja Johan Laidoneri perekonna lool. Tegemist oli dokumentaalnäidendiga, mis põhines Eesti sõjamuuseumi ajaloolistel materjalidel. Tuleb tunnistada, et viimase kahe aasta jooksuk ei ole ma saanud nii head ja tunneteküllast teatrielamust, kui seda etendust vaadates. Tubli töö tegijatelt.

Viljandi muuseum pani välja Poola-Eesti koostöö näituse, mis kajastab mõlema riigi suhete ühisaspekte aastatel 1918–1939. Fookuses on diplomaatilised, sõjalised, kultuurilised ja isikutevahelised sidemed. Kõige selle valguses osutatakse tähelepanu ka kindral Johan Laidoneri ja tema poolatarist naise Maria suhetele. Näitust saab vaadata 30. märtsini.

Maire Paju,

juubelipidustuste eestvedaja