Viljandi Valla Teataja
« Tagasi

Töö hooldekodus nõuab palju, aga annab ka kuhjaga tagasi

Igal aastal märtsikuus tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Siis kõneldakse rohkem sotsiaaltööst ja tunnustatakse oma ala tublimaid. Aga milline on argipäev? Oma tööst oli vallalehele nõus rääkima Kärstna hooldekodu hooldustöötaja Elina Kuhi.

Tööd Kärstna hooldekodus alustas Elina keskkooli vaheaegadel, kui asendas

majandusjuhatajat.  Hooldaja asendajana (nii nagu enamik hooldajaid on alustanud) kutsuti Elina esimest korda tööle 2001. aastal, kui ta oli 23aastane. „Iga päev mõtlesin, et tööpäeva lõpuni olen ära ja rohkem ei tule. Aga seal oli üks pime memmeke, kes igal õhtul küsis, millal ma jälle tulen. Loomulikult ma murdusin," kirjeldab naine rasket algust. Aga ta tuli ikka. Paarist päevast sai täiskohaga töö kaheks ja pooleks aastaks, kuni ellu tuli uus väljakutse.

Nüüd on Elina juba teist korda Kärstna hooldekodus tööl. Ja nüüdki küsivad memmed-taadid juba hommikul „Kas sa ikka homme tuled? Aga ülehomme?" Kui keegi töötajatest juhtub haige olema, siis on hoolealused kohe mures ja saadavad haigele teiste töötajatega tervisi.

„Oleme töökaaslastega arutanud, et väikeses hooldekodus on väga tore töötada. Meil on siin kodutunne. Kõik tunnevad kõiki ja meid oodatakse," toob Elina välja töö helgema poole.

„Hooldaja töö on emotsionaalselt palju pakkuv töö. Iga päev on erinev. Kõige parem tunne on siis, kui näed kliendi silmist, et see mida teed, on õige! Hooldaja peab olema paindlik, tohutu empaatiavõimega ja huumorimeelega, muidu sellel tööl vastu ei pea."

Samas tunnistab Elina, et ka kurbust ja lootusetust on palju, aga töötajad ei rõhuta seda ega toeta sellist mõtteviisi. Pigem suunatakse vanureid märkama looduse ilu, kuulama linnulaulu, võtma oma käega põõsa otsast marju, imetlema suurt juurviljasaaki. „Puhastame koos marju, lõikame õunaviile, kogume ravimtaimi. Kui tulevad külalised, valime, mida selga panna," tutvustab naine hooldekodu argipäeva.

Kärstna hooldekodu meenutab enam tavalist kodu kui hooldusasutust. Seda hindavad nii kliendid kui töötajad. „Proovime hoida kodust õhkkonda. Tubades on linikud, vaibad, pildid. Püüame vältida väga heledaid ühevärvilisi seinu. Ise olen püüdnud kliente kaasates võimalikult palju paberist kaunistusi meisterdada. Aegade algusest on meie kliendil võimalik valida oma sünnipäeval lõunaks lemmiksöök. Aias on koer ja kassipere. Asutuse traktor lükkab lund ja künnab põldu. Oma aiamaal kasvatame porgandit, sibulat, kaalikat jms. Et selline kodune õhkkond säiliks, peavad ikka kõik kaasa aitama," on Elina rahul.

Kõige rõõmsamad päevad hooldekodus on sünnipäevad, peod, pensionipäevad ja ka külaliste ootamine toob alati majja elevust. „Aastas on kaks kindlat päeva, kui meie inimesed ootavad oma lähedasi – need on sünnipäev ja jõulud. Neil kahel päeval on silmad ikka tee poole pööratud ja kui tee on tühi, oleme meie nende kõige lähedasemad."  

 

Kui majasisesed mured on enamasti ikka ületatavad ja klientide tänulikkus korvab nähtud vaeva, siis meele teeb mõruks hoopis väljastpoolt tulev info. „Oleme töökaaslastega mõelnud, et kui ajakirjanduses nii palju negatiivset hooldekodude kohta on ilmunud, siis kas tõesti on ikka nii halvasti võimalik. Meile tundub, et selliste kirjutiste põhjal kahtlustatakse kõiki hooldajaid halvasti käitumises ja samas ka peletatakse võimalikud uued ja ka noored tulevased hooldajad sellelt töölt," on Elina kurb. Teine murekoht on ikka raha. Elina leiab, et riik võiks kohamaksu tasumisel appi tulla, näiteks võiks kliendile pearaha maksta nagu hariduses. Samuti võiks toetuse taotlemine omavalitsuselt lihtsam olla. „Aga vald toetab meid igati," lisab ta.

Eestis levinud mõttemustri järgi on hooldekodu koht, kuhu keegi vabatahtlikult ei taha

minna. Aga võiks ju olla hoopis nii, et see on asutus, kus omataoliste seas muretult ja rõõmsalt vanaduspõlve veeta. Kas oleme sellise suhtumise poole teel? „Kodus oma lähedaste keskel vananemine on meie kõigi soov. Hooldekodusse minemisel on esimene mure, kes tasub kohamaksu. Teine on emotsionaalne. Oleme seda korduvalt näinud, kui vanur tuuakse vastumeelselt hooldekodusse. Vanematel inimestel on minevikust jäänud mulje, et hooldekodu on vaestemaja, nagu neid ka väga ammu kutsuti. Kuid nende üllatuseks on hooldekodus hoopis palju toredam, kui nad eales olid ette kujutanud. Juba sellepärast, et saavad omaealistega suhelda, tihti samade hädade ja haiguste üle aru pidada. Mõne nädalaga on peale tervisliku seisundi ka vaimne tervis paranenud. Inimesed on rõõmsamad ja elujõulisemad kui tulles," räägib Elina, kuid lisab, et

selle ajani, mil hooldekodu oleks koht, kus rõõmsalt ja muretult vanaduspõlve veeta, on väga pikk tee.

Muidugi on Elina mõelnud ka ameti vahetamisele, aga just Kärstna hooldekodust saadav emotsioon kaalub hetkel muud hüved üles. Pidevalt käib tööalane enesetäiendamine ja juunis saab ta kätte tegevusjuhendaja kutsetunnistuse. Ka edasiõppimise mõtted mõlguvad juba peas.

 

Kristi Ilves,
toimetaja