Meleski küla lugu räägime läbi ajapeegli.

Meleski küla on Viljandimaal mitu sajandit olnud üks nimekaim ja rahvarohkeim küla. Seda tänu klaasitööstusele, mis alustas juba 1792. aastal. Aga nagu suurtööstustega ikka vahel läheb – siis kui tootmine lõpeb, hakkab ka küla hääbuma. Ent külas elatakse tänagi.

Meleski küla elanikul Astrid Drevingil on külas oma klaasimuuseum. Klaasimuuseumis eksponeeritakse toodete valikut, mida Meleski klaasitööstuses kahe sajandi jooksul tehtud on. Meleski 35 elanikku elavad oma elu. Küll pole külas enam poodi ega raamatukogu, kord nädalas, reedeti käib kaubaauto, kust siis külarahvas esmavajalikku osta saab. Poes käiakse ka Kolga-Jaanis. Buss teeb sealkaudu tiiru ja peatub pool tundi, siis võtab poelised peale ja tuleb Meleskisse. Traditsioonilist kogukonna elu külas pole, küll aga võetakse osa valla poolt algatatud kogukonna üritustest ja ettevõtmistest. Mis aga Meleskis ikka huvi äratab on seesama klaasimuuseum, siia on sattunud ka külastajaid välismaalt. 2002. aastal loodud muuseumis on välja pandud ligi 1000 klaaseset. Kogu annab hea ülevaate aegade jooksul Meleski klaasivabrikus valmistatud erinevatest klaasesemetest. Samuti on fotosid, dokumente ja tööriistu. Meleski klaasivabrik töötas aastatel 1792-1987. Rõika-Meleski klaasivabrik oli aastatel 1792–1914 Viljandimaal (Rõikal ja Meleskis) töötanud ettevõte, mis tootis peegleid. Ettevõte kuulus pikka aega (1792–1913) Amelungide perekonnale. Aastal 1794 avati Rõikal peeglitöökoda ja aastal 1796 Meleskis klaasikoda. 19. sajandi algul töötas ettevõttes üle 500 inimese ja tollal oli see Eesti suurim käitis. Vabrikute aastatoodang oli 19. sajandi algul 32 000 peeglit. Toodang eksporditi peamiselt Venemaale, Rootsi ja Lõuna-Ameerikasse. Aastatel 1864–1866 klaasivabrik rekonstrueeriti ja ehitati uus Siemensi klaasiahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga. Vabrik müüdi 1903. aastal Peterburi ärimehele Tubinile. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõikal peegleid enam ei tehtud, selle vahetas välja jahu-, villa- ja metsatööstus.1924. aastal rentis klaasivariku Eesti klaasi legendiks kujunenud, tänasest Viljandi vallast, Oiult pärit Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. Aastail 1924–1928 tegutses Meleskis klaasitöönduskool. Esimese Eesti Vabariigi aegne suurärimees Johannes Lorup oli sihikindel tüüp, kes rajas rahvusliku klaasitööstuse, ajas konkurendid pankrotti ja hõivas kartellileppega kogu Eesti turu ning oli samas oma töötajate seas väga armastatud. Viimane suurtellimus – 1,6 miljonit vahuveinipudelit Nõukogude Liidule – jäi Lorupil aga täitmata, sest Nõukogude võim võttis talt esmalt vabriku ja seejärel vangilaagris ka elu.

Tehase üürike taassünd

Veel korra ärkas Meleski klaasitehas pikast unest. Seda tänu kultuurile. 2011. aasta augustis toimusid Meleski klaasitehases Ugala etendused "Läbi klaasi", mis andsid ülevaate tehases aastakümnete jooksul toimunust. Teatri tarvis kirjutas teksti Mats Traat, lavastas Priit Pedajas. Samal ajal avati tehases ka tuntud kunstnike Meeli Kõiva ja Kateriin Rikkeni klaasi- ja valgusnäitus "Salasilm". Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Meeli Kõiva esitles sel näitusel ka videot oma töödest. Etendus oli publiku hulgas väga populaarne ja läks kuni lõpuni täissaalidele. Näitus oli seetõttu üks tolle aasta külastatavamaid Eestis. Nõnda on just kultuuri ja kaunite kunstide nõiduslik puudutus see, mis äratab uuele elule ja tähendusele juba unustatu.

allikas: Viljandi Valla Teataja oktoobrikuu 2023 number