Mustla noormees Kevin Kohjus (22), kes õpib Inglismaal filmiproduktsiooni, küsis oma lõputööle toetust Hooandjas. Eesmärk oli saada filmi loomiseks 1990 eurot, kuid inimesed annetasid mitusada eurot rohkem.

Miks sa detsembris Hooandja kampaania algatasid?

Tahan teha ägeda filmi, milleks on vaja aga ressurssi. Hooandja raha eest rendin tehnika, millega saan ilusa pildi üles võtta, ja katan meeskonna toidu- ja transpordikulud. Eesti meeskonnas on 30 inimest.

Millest film räägib?

Film räägib väga aktuaalsetest teemadest: kirest, unistustest, endasse uskumisest ja iseendaks olemisest.

LUCEAT ehk SÄRA on dramaatiline lugu noorest kunstihingega tüdrukust nimega Becca, kes on harjunud end väljendama läbi kunsti. Tema suurimaks eeskujuks on graatsiline baleriin, kes oskab kirglikult oma tundeid läbi muusika ja tantsusammude väljendada ning kes teab, et unistuste püüdmiseks tuleb endasse uskuda.

 

Ka Beccal oli usk, kirg ja ta oskas imehästi joonistada tantsijat, pannes oma töösse kogu tunded, mida tantsija oma graatsilise koreograafiaga väljendas. Pärast traagilist pereliikme kaotust on aga Beccas miski kustunud. Kui tavaliselt antakse filmi sisu palju läbi teksti, siis mina püüan läbi visuaalide anda edasi, mida tüdruk tunneb ja näeb. Teksti filmis pole.

Kas filmidki Eestis?

Kaks kolmandikku võtetest teeme Eestis ja ülejäänud Inglismaal, kust on pärit baleriin. Koolist ma saan võtta ka tasuta valgustehnikat, mille rentimine läheks Eestis väga kalliks.

Tahan filmida Londonis ka sellepärast, et tuua sisse kontrasti Eesti looduse ja Londoni vahel.  Filmime Soomaal ja Pärnumaal  –  rabas, männimetsas ja mere ääres. Selle ilu keskel, mida mujal maailmas ei näe.  Eesti sümboliseeribki filmis kõike ilusat, London aga vastupidist.

Oled üle kahe aasta õppinud Inglismaal. Kas meie maade vahel on suur kontrast?

Jah, tunnen juba Tallinnas, et õhk on palju puhtam. Inglismaal tunnen isegi väikelinnas, kuidas keha väsib selle saasta pärast palju kiiremini ja ei suuda efektiivselt töötada. See on kõige hullem asi. Joogivett pean ostma poest ja algul ärritas dušivesi nahka.

Ülikooli kõrvalt teen operaatoritööd ja reisin palju mööda Euroopat ringi. Tänu sellele mõistan, et Eesti on parim koht, kus olla nii kultuuri, inimeste kui ka toidu pärast.

Mujal on näiteks palju rohkem rahvast, müra ja kuritegevust. Eesti on väike ja rahulik. Lähed metsa, keegi sind ei sega. Mina olen pärit väiksest kohast ja vajan rahu.

Millised on inimesed?

Ka inimesed on teistmoodi. Kohusetundlikkust on vähem. Tavaline on see, et inimene joob oma kodus rahulikult teed ja hilineb tund aega.

Noored pidutsevad palju ja postitavad sellest pilte internetti üles. Eestlane niimoodi ei tee. Olen otsinud mõne erialainimese kohta infot, kuid leidnud ainult peopilte, mis jätab inimesest potentsiaalsele tööandjale väga halva mulje. See on omane suurele riigile – nad elavad mugavustsoonis.

Kuidas Inglismaale õppima läksid?

See on päris uskumatu, et ma üldse Inglismaale läksin. Mul oli juba enne gümnaasiumisse minekut suur eesmärk minna pärast kooli õppima filmindust Balti Filmi ja Meedia Instituuti (BFM).

Oma vennast inspireeritult hakkasin juba väiksena filmindusega tegelema. Unistus filmioperaatoriks saada tekkis juba põhikoolis ja gümnaasiumis arendasin ennast veel rohkem videosid tehes.

 BFMi vastuvõtukord aga muutus, nad võtsid vastu üle aasta, ja mina poleks saanud kohe kandideerida. Klassiõde kutsus mind Taani ülikoolide päevale Tartusse, kus mul tekkis mõte, et võib-olla võiks proovida välismaale minna. Mulle pakuti Inglismaal õppimise variante.

Sisseastumise tingimused küll natuke hirmutasid, sest seal vaadatakse gümnaasiumiõpingute keskmist hinnet, samas kui BFMis arvestatakse rohkem inimese loovust. Kuna ma gümnaasiumi ajal panin isegi liiga palju rõhku filmindusele, jäi mul õppimine teisejärguliseks.

Selgus, et inglise keele eksam pidi olema B2-tasemel, mis tähendas, et riigieksamil tuli saada 75 protsenti sajast. Ka eesti keele ja matemaatika eksam pidid olema peaaegu sama hästi tehtud. Pidin kirjutama ka motivatsioonikirja ja saatma oma töödest portfoolio. Kandideerisin 13 kooli.

Kuidas läks?

Inglise keele eksamil jäi kaks-kolm punkti B2-tasemest puudu. Tegin terve suve seda eksamit uuesti, kokku kuus korda. Ülikoolidest sain aga järjest äraütlemiskirju, sest minu keskmine hinne oli liiga madal. Mul läks matemaatika eksam tuksi ja see tõmbas keskmise hinde alla.

Olin väga pettunud, et nad vaatasid rohkem hinnet kui seda, kes ma ise olen. Saatsin neile portfoolio, mida nad isegi ei vaadanud. See on absurd eriala puhul, mis on nii loominguline.

Kuidas sa ikkagi sisse said?

Lõpuks kirjutati mulle Bucks New University`st, et kuigi mu keskmine hinne pole piisav, siis minu saadetud video oli õppejõu jaoks imetlusväärne, ta nägi minus talenti.

Pidin vaid inglise keeles saavutama nõutud taseme. Kaks nädalat enne ülikooli algust sain eksami tehtud ja ülikooli sisse. Juba kahe nädala pärast pidin lendama Inglismaale.

Selleks ajaks olin mingil määral leppinud, et jään Eestisse, sest olukord tundus üsna lootusetuna. Nüüd pidin lühikese ajaga lõpetama kõik pooleliolevad filmiprojektid, ostma lennupiletid, otsima ühikakoha jne.

Kõige raskem oli aga näha sõprade reaktsiooni, kui neile teatasin, et ma nüüd lähengi. Neil oli raske mind lahti lasta. Nägin pisaraid ... Mõni arvas, et ma ei tulegi tagasi. Ka ise kartsin seda, mis mind ees ootab.

Kuidas algus oli?

Kaks ja pool kuud, mis algul olin, oli pikk ja keeruline aeg. Väga raske oli harjuda võõra keskkonnaga ja keelega, sest briti aktsent on nii teistsugune. Ei saanud hästi aru, mida inimesed rääkisid.

Kui lõpuks saabus aeg tulla  Eestisse, oli väga võimas tunne. Kui hakkasime Tallinnas maanduma, tuli pisar silma. Just sellepärast, et suutsin minna ja kõigist probleemidest jagu saada. Oli enda üle uhke tunne.

Mida see aeg koolis on andnud?

Kõige suurem võit on see, et olen saanud oma aega vabalt planeerida. Gümnaasiumi lõpus tundsin, et olen töödest ülekoormatud. Oli äge igasuguseid projekte teha, kuid tundsin, et mu areng ei läinud edasi. Oli vaja sellest mullist välja saada, aega iseendale.

Kõige tähtsam on, et olen õppinud enesest aru saama ja mõistma, mida lähedased inimesed mulle tähendavad. Et aeg, mis perega veedan, on ülimalt tähtis. Nüüd näen paremini, kui kiiresti kasvab näiteks mu väiksem vend.

Aga õppimise koha pealt?

Meie kooli teeb tugevaks, et selles õpetatakse mitmeid loomingulisi erialasid: muusikat, animatsiooni, kunsti, tantsu, kostüümikunsti jm. Koolis õpib palju andekaid inimesi, keda kaasan ka oma lühifilmis ja lasen neil särada. Üks tudeng teeb filmi muusika, teine kostüümid, kolmas sisekujunduse. Ise olen korraga režissöör, operaator, produtsent ja stsenarist.

Mis mind aga nöögib – lootsin oma erialal saada rohkem konkurentsi ja eeskujusid. Eestlased on töökamad ja juba 15-16-aastased teevad suuri asju. Nemad  on arengus veidi maas. Kooli tulevad inimesed, kes pole üldse kaamerat näppinud või teinud seda väga vähe; paljud ei huvitugi erialast. Mu kõrval pole eeskujusid, kellelt midagi õppida.

Praegu olen võtnud eeskujuks meie inimesi, näiteks Ott Tänaku. Mind motiveerib, et väikesest Eestist on võimalik jõuda suurde maailma ja teha suuri asju.

Kuhu sina jõuda tahad?

Mina unistus on teha täispikka filmi olles ise operaator. Tahan olla kaamera taga ja vastutada pildikeele eest.  Et siis pärast võiksin kinosaalis vaadata oma teost, mis läheb mulle hingeliselt väga korda ja mõjutab ka teisi heas mõttes.

Unistada tuleb suurelt ja näha selle nimel vaeva, küll siis unistused ka täituvad. Kuna sain nii raskelt kooli sisse – korduvalt kukkusin ja vahepeal tahtsin alla anda, siis motiveerib see mind ka palju õppima. Ma ei raiska oma aega ega peesita niisama ühikas. Panen endale iga päev eesmärgid, mida tahan saavutada.

Millal lühifilm valmib?

Veebruari keskpaigaks. Plaanin teha kindlasti kõigile hooandjatele ja meeskonnaliikmetele esilinastuse ja saata filmi festivalidele. Suvel tahaksin tuua ta avalikkuse ette.

Mul oli juba varasemalt siht, et tahan lõpetada kooli nii, et see oleks midagi suurejoonelist. Lõputööga tahan näidata, mida ma oskan ja kes ma olen.

 

Made Laas

 

 

Fotode alla

Foto: Film „SÄRA" jutustab ühe tüdruku püüdlustest ja heitlusest pärast rasket pereliikme kaotust.