« Tagasi

Pikaaegne Viiratsi lasteaiaõpetaja Mari Karilaid andis välja unejuturaamatu

Mari Karilaid oli pikki aastaid lasteaiaõpetaja Viljandi külje all Viiratsi lasteaias ja hiljuti ilmus tema kirjutatud unejuttude raamat „Nii ongi, mu kullake". Raamatust leiab ligi nelikümmend pisijuttu, mis kujundavad lapse ümber turvalise maailma enne magama jäämist. Mari Karilaidi rikkalikud kogemused lasteaialastega tegelemisel on väärika sõnastuse saanud ja valmis kolima raamatuna lasteaiast paljude laste kodudesse.

Kust tuli mõte kirjutada unejuturaamat?

Ma olen ilmatuma kaua lasteaias õpetaja olnud ja väga palju lastele muinasjuttu rääkinud. Olen muinasjutulaagrites käinud ja ise neid õpetajatele teinud. Ühel aastal tegime näpu vahel torbiknukke, millega saaks muinasjutule värvi anda. Ma sattusin sellest hoogu ja kodus tegin neid nukke juurde. Üks nukuke neist sai Une-Matiks.

Kuna lapsed lasteaias magavad lõunal, tuli neile alati jutustada, et nad saaksid rahuneda ja magama jääda kenasti. Siis ma võtsin Une-Mati endale appi. Kui jutt oli räägitud, tegi Une-Mati neile pai ja ootas, millal nad ärkavad.

Mõnikord juhtus niimoodi, et mõni jutt jäi pooleli, midagi juhtus lastel omavahel või tuli midagi uuesti selgitada. Siis kuidagi iseenesest tekkisid omaloomingulised jutud ja neid olen ma aastakümneid rääkinud. Paar aastat tagasi ma äkki avastasin end rääkimast uuele rühmale jälle neid vanu jutte ja mõned tulevad ka juurde. Siis ma mõtlesin, et võiksin nad üles kirjutada. Eelmisel suvel kirjutasin mõned jutud juurde ja siis nendest juttudest saigi see kogumik kokku.

Kui kaua küpses idee raamatut kirjutada?

See tuli kaks aastat tagasi. Raamatukujundaja Kadri Roosiga olen ma juba koostööd teinud. Aastal 2018 ilmus mul luulekogumik ja tema kujundas selle raamatu. Siis meil tuli juttu, et võiks lastele ka raamatu teha. Tasapisi hakkasin jutukesi kokku panema ja koondama. Kadri mõtles kujundust, aga kuna tema on tegevkunstnik, oli tal eelmisel suvel väga vähe aega raamatule mõelda ja ta ei jõudnud joonistusi teha. Mulle väga meeldivad tema illustratsioonid, sellised muhedad ja lapselikud.

Sõbrad ja tuttavad, kes on raamatu saanud, kas Hooandja toetajana või lihtsalt minu hääde sõpradena ütlevad, et kuidagi väga tuttav lood tunduvad. Nagu nende lapsepõlvest tuttavad, väga sõbralikud ja niisugused muhedat pildid, mis tekitavad koduse tunde. Kiidavad seda raamatu formaati ka. Selles olime Kadriga ühel nõul, et selline Sipsiku formaat võiks olla. Mõnus käes hoida ja voodis lapsele ette lugeda.

Mis sellest raamatust leiab?

Seal on mitu teemat. Kodu teema, mis kodus on ja kes kodus on. Seal on sellised sõpruse teemalised jutud. Kes sõber on ja miks teda vaja on, kust teda leida ja kuidas hoida. On ka sellised jutud, mis peaksid rohkem kõnetama h oopiski lapsevanemaid või vanaema-vanaisa, kes lapsele jutte ette loeb. Selline väikene tagamõte on kirja pandud, et mida ehk ema või isa rohkem mõistab kui laps ise.

Milline peab üks hea jutt olema?

Hea jutt on selline, mis lapsele meelde jääb. Mida ta ikka ja jälle korrata ja uuesti kuulata tahab. Ma tean vahel lapsevanemad on natuke meeleheitel, et juba jälle punamütsike või lumivalguke. Aga laps tahab kuulata, seda, mis teda puudutab, millest ta alateadlikult ise ennast üles leiab, millega saab samastuda ja mis talle hingele pai teeb.

Kuidas on raamat vastu võetud?

Praegu on hea meel, et esimesed sõbrad-tuttavad või noored, kes on lapsele lugenud, ütlevad, et laps palub poole jutu pealt pooleli jätta ja ütleb: loe siit nüüd uuesti! See on nii armas, et olen millegi sellisega hakkama saanud. Nii vähe kui ta on alles olemas olnud, on tagasiside olnud väga armas ja südantsoojendav.

Raamatu esitlus toimub 12. juunil kell 17.00 Kondase keskuses. (Pikk tn 5, Viljandi).