« Tagasi

Le Hussar: Viljandimaa on kõigi võimaluste maa ja parim koht elamiseks

Le Hussar on Pärsti Pansionaati juhtinud kaheksa kuud. Selle kaheksa kuu jooksul on pansionaadis sündinud palju uuendusi ja ka sellist, mida oodatagi ei oskaks. Aga elus kipubki nii olema, et ootamatud lahendused ja teistmoodi mõtlemine toovad edu. Nii tekkiski soov Le Hussarit meie lehe lugejatele lähemalt tutvustada.

Kõigepealt veidi endast - kes te olete?

Olen hunt kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Eks see tuleb sellest, et juba minu loomuses on tahe kogemusi hankida, ise proovida ning oma vigadest õppida. Eks siin ole ka oma annus püsimatust, rutiinitalumatust ja uudishimu. Oma tööelule tagasi vaadates olen vilumuse saabudes ikka asunud uue otsingule ja kes otsib, see leiab. Nii olen tänaseks leidnud Pärsti Pansionaadi juhataja ametikoha, ja tunnen, et kõik eelnevad kogemused kuluvad marjaks.

Olen põline viljandlane. Oli aeg, kus tahtsin kodukandist välja, tundus, et siin on üks "pommiauk" ning kindlasti on kusagil mujal parem. Täna tunnen, et Viljandimaa on kõigi võimaluste maa ja parim koht elamiseks. Pean ennast paikkonna patrioodiks.

Algus?

Aktiivset tööelu alustasin juuksurina tollases Viljandi Teenindustootmis valitsuses, kust peagi läksin tööle Viljandi Draamateater Ugalasse grimeerija töökohale. Lapseootele jäädes hakkasin vanemate ja mõnede heade inimeste toel oma juuksuri salongi ehitama. Vene aja lõpus sai minust teadaolevalt teine eraettevõtja Viljandis. Sain tunda ületöötamise ja läbipõlemise maitset.

Ühel hetkel, kui AS LIIWI Heliis avas ilusalongi "Axella", kutsuti mind sinna  tööle, kus alguses olin administraator ja hiljem juhataja. Samal ajal alustasin ka õpinguid Mainori Kõrgkoolis rakenduspsühholoogia erialal.

Kuidas tee Pärsti Pansionaati leidsite?

Pansionaadis töö leidmine oli minu jaoks üsna ootamatu. Olin koroona tõttu just sulgenud sellise toreda ettevõtmise kui "Olemise Ruum". See oli koht, mis kasvas välja hobist, elukogemusest ja soovist luua, kogeda ja jagada, et inspireerida teisi ja olla ise inspireeritud loovast ja loomulikust elustiilist. Teha oma kätega, õppida ja õpetada, tunda koosolemise ning koostegemise rõõmu. Tagasi vaadates -  imeline aeg.

Nagu elus ikka - üks uks sulgub, teine avaneb. Sain teada, et Viljandi vald on korraldanud konkursi Pärsti Pansionaadi juhataja ametikohale ja osalesin. Kui teatati, et mind on välja valitud, olin üllatunud. Enne pansionaati tööle asumist palusin valla otsustajate käest kolm töövarjupäeva, et endale selgeks teha, kas olen õige inimene sellele kohale ja kas koht peab mind õigks. Innustusin ja inimesed võtsid mind soojalt vastu. Varsti olen sellel ametipostil töötanud juba kaheksa kuud

Leidsin end poolelioleva remondi keerises, mis oli ühtaegu paeluv ja inspireeriv, sest üht-teist sai veel muuta ja juurde kavandada. Tänaseks on Viljandi vald tekitanud suurepärased tingimused toimimiseks: pansionaadi maja on saanud energiasäästlikkuse tõhususe tõstmisel uue kuue ning palju on muutunud ka sisus; kevadel saab lõpliku viimistluse aiaruum, kuhu on planeeritud veel aiamaja; pluss igakülgne moraalne tugi valla valitsejatelt ja rahvalt.

Teie poole aasta tegevus on tõstnud Pärsti Pansionaadi avalikkuse huviorbiiti just oma ebatavaliste ettevõtmiste poolest. Rääkige palun oma eesmärkidest ja põhimõtetest pansionaadi juhtimisel.

Minu jaoks on suurim väljakutse, kuidas see kõik inimeste jaoks tööle panna. Majas on kolmkümmend töötajat, kes igapäevaselt hoolitsevad meie 72 elaniku eest. Selles masinavärgis on iga lüli ülimalt oluline. Olen meeskonnamängija, seetõttu on tähtis iga asjaosalise arvamus. Sellest arvamuste paljususest parimate terade väljasõelumine ja käivitamine ongi minu roll.

Samuti olen veendumusel, et hea töö tegemiseks peavad olema head tingimused ja vahendid. Hooldekodu töö ei ole kaugeltki kergemate killast, seetõttu on esmaeesmärk töötajate heaolu. Kui personal on rõõmus, siis on ka meie elanikel hea. Muidugi ei tohi hetkekski meelest minna, et just pansionaadi hoolealused on need, kelle tõttu me igapäevaselt ellu oleme kutsutud. Paljud ideed on tegudesse jõudnud

Nagu näiteks koostöö Viljandi Taipoksi Klubiga. Klubi treenerid käivad lisaks meie tublile liikumisterapeudile, hoolealustele trenne tegemas. Mehed on selle võimaluse üle eriti rõõmsad. Hiljuti käis tippkokk Elias Melin meie hoolealustele maitseelamusi pakkumas, seda vahelduseks meie väga headele kokkadele, kes igapäevaselt pansionaadi kõhutäite eest hoolitsevad. Meie pansionaadis töötab hügieenitiim, kes on inimestele saunapäevad mõnusaks ja lõhnavaks muutnud.

Kui meil varem oli üks tegevusjuhendaja, keda pidi jaguma kõigi elanike jaoks, siis uuest aastast on ellu kutsutud tegevustiim, kelle ülesanne on leida personaalsem lähenemisviis hoolealuste vajadustele, et meie elanikud saaksid end veel kodusemalt ja mõnusamalt tunda.

Sügisel jäi ära aga suve poole on tulemas pansionaadi aia avamine. Rääkige aia ideest lähemalt.

Meie imeline aed alles võtab hoogu. Ilmade tõttu jäid mõned mullatööd ja murukülvamine kevadesse. Istutus on väga mitmekülgne: paljude ilutaimede ja puudega. Samuti on seal parajalt suur viljapuuaed, marjapõõsad, viinamarjad, maasikad ja maitsetaimed. Kõik on planeeritud nii, et oleks silmailu, lõhnu ja maitseid, mida nautlejatele pakkuda. Aiaruumi kese on lõkkeplats, kus oleme juba endid soojendanud lõkketule paistel. Elanikele ehk kõige olulisemad on looklevad turvalised aiateed, mille juures on arvestatud seal jalutajate tervislikust seisundist tulenevaid eripärasid. On varjualused ning mugavad pargipingid. Eks ühel päeval, kui pungad on puhkenud saabub aeg sellest kõigest pikemalt rääkida.

Kohale toimetamist vajab ka 60m2 aiamaja, kuhu hea sponsor, Hotell Centrum, annetas oma uuendamises oleva fuajee uhke baarimööbli. Kõik see hakkab pansionaadi elanikele ja plaanide kohaselt ka laiemale publikule mõnusat ajaviitekohta pakkuma, aga las need ideed veel küpsevad.

Ja tõepoolest on tulemas avamine. Meil on ka pansionaadimaja veel remondijärgselt nö avamata. Palju tööd on tehtud ja suur soov on tänada kõiki asjaosalisi ning tulemust avalikkusele näidata. Senised avamisüritused on koroona tõttu tühistatud. Loodan väga, et koroonaaeg saab läbi, päike tuleb välja ning saame jälle nautida koosolemise rõõme ja pidutseda. Millal täpselt, ei julge veel öelda, aga pidu tuleb.

Vaadates veidi, mida ajakirjandus Teist on kirjutanud, siis väga ei imesta enam ka pansionaadi fenomeni üle. Rääkige oma maamajast, üritustest seal, sellest, et kas Teie puhul võrdub erinev tegevus päevatööst puhkusega?

Seitse aastat tagasi soetasime oma perele ühe soiku jäänud talu Viljandi vallas. Eesmärk oli endale toitu kasvatada. Esialgsest ideest lihtsalt seal olla ja pisut kõpitseda sai suur tööpõld. Algul ostsin kohe võrkkiige, et tore pikutada ja ajakirju sirvida. Selgus aga, et põllupidamine on ikka paras tegemine. Ei tule see porgand midagi lihtsalt niisama maa seest. Ja kui saagi kätte saad, siis tuleb ju kõik purki panna. Igal hooajal on ikka kaks-kolmsada purki hoidiseid keldrisse saanud. Muidugi ei tähenda see, et maal on ainult üks rügamine. Ikka saab puhata ka ja koosolemisest rõõmu tunda.

Hakkasime kõik koos, oma suure perekooslusega, ka maja renoveerima, siis oli kõrvalhooneid vaja jne. Minul oli kinnisidee, et välikemmerg peab maal olema, nii tehtigi. Mees ütles, et see on 25 kooselatud aasta kingitus mulle. Olin väga õnnelik. Kemmergu kõrvale valmis ka suur abihoone, mis oli esialgselt mõeldud meeste pärusmaaks. Kuna ait oli alles valminud ja värske, siis sai sellest hoopis pere tähtsündmuste tähistamise koht. Lühtrid lakke, vaibad maha, valged linad lauale, küünlad põlema ja vanadest pitskardinatest kokkuõmmeldud hiigelkardinad ukse ette ning oligi pidusaal valmis. Selles saalis sai peetud ka LC Viljandi Ellips klubi poolt korraldatud Marek Sadama heategevuskontsert. Külastajaid oli sadakond. See sündmus tekitab siiani sooje tundeid.

Veel midagi, mis teile elus oluline on?

Lõhnavad roosid kütkestavad mind. Olen linnakodu kitsukesse aeda istutanud parfüümkollektsioonide roose 30 sordi ringis. Kui hommikul koduukse lahti lööd ja rooside lummav lõhn ninna libiseb, siis see on hingepalsam, mis toidab, annab energiat ja püsib meeltes kuni järgmise õitseajani. Ootan alati rooside õitsemise aega ja kui see on käes, naudin igat sõõmu. Aga ikkagi on kõige olulisemad inimesed, eriti lähedased, kes pakuvad inspiratsiooni, lisavad päevadesse värvi ja tänu kellele on elu elamist väärt.