Viljandi Valla Teataja
« Tagasi

Palmide all projektitööd tegemas

Tarvastu Gümnaasium sai inglise keele õpetaja eestvedamisel osaleda Erasmus+ projektis. Seda Euroopa serval – Portugalis, täpsemalt selle riigi põhjapoolses linnas Esposendes.

 Meie kooli esindasid õpilased Lisete Vaarman, Lily-Ann Maria Verbeek, Karl Kristofer Alp, Eero Lõhmus, Ron Remi Tennasilm ja Robin Liiber. Sellel natuke rohkem kui nädala pikkusel üritusel ei osalenud aga ainult meie eestlased. Meiega koos olid õpilased ja õpetajad ka Kreekast, Poolast, Itaaliast, Bulgaariast ja loomulikult ka Portugalist, mis oli projekti juhtriik. Kohale sõitsime lennukiga, aga mitte otselennuga, vaid kõigepealt Riiast Frankfurti, sealt edasi Portugali.

 Selle toreda kokkusaamise eesmärk oli suurendada filmitegemise abil noorte teadmisi kirjandusest. Tegime Portugalis mitu animafilmi, kasutades erinevaid filmitehnikaid. Töögruppide jagunemisel selgus, et igas grupis oli ühest riigist ainult üks esindaja. Häbelikule eestlasele oli see motivatsiooniks teiste maade õpilastega suhelda. Seetõttu võin täie kindlusega öelda, et Portugalist ei saanud ma ainult väärtuslikke kogemusi, vaid ka palju sidemeid üle terve Euroopa.

 Elasime Esposende linnas peredes. Inimestega suheldes saime kohe aru, et portugallased on avatud ja sooja südamega rahvas, kelle pidudelt ei puudu kunagi  tants. Avamispeol ja lõpupeol keerutasid jalga ka kõige tantsuvaenulikumad inimesed. Kogu selle aja suutsime tegevusi nii põimida, et aega jäi nii kauni lõunamaa võlusid näha kui ka rasket filmide loomise tööd teha. Sõites bussiga Portugali suuruselt teise linna Portosse, sai teiste rahvustega üle maailma tuntud jõululugusid lauldud, kuigi palmide all ma lund ei märganud. See aga ei langetanud meie meeleolu.

 Porto linnas, mis on oma nime saanud portveini järgi, on hingematvalt kaunis vanalinn. Sealseid maju eristasid kõigist teistest kahhelkivid. Kas need on kivid, mis me endale vannitoa seina paneme? Vastus on jah. Kuid majad olid tehtud sedasi, et glasuuritud kahhelkividega oli kaetud maja fassaad. Tundus, nagu oleks majad väljastpoolt sissepoole ehitatud ilusad vannitoad. Kahhelkividega kaetud majad ongi Portugali üks peamine sümbol.

  Käisime ära ka Porto filmindusmuuseumis ja iidse rahva külas, kus olid kividest laotud onnikesed, õlgkatused peal. Ringi vaadates avastasime, et ühel onnikesel oli elektriühenduski… Ei tea, kas see detail oli jäänudki neist iidsetest aegadest.

 Jõudsime kiigata ka sardiinipoodi, mis on nende kalade müümisega kuulsust kogunud juba aastast 1916. Seal müüakse siiani kalu karpides pühendusega igale aastale, mis pood vastu on pidanud. Müüja kinnitusel ei ole kalad siiski samast aastast pärit.

 Kui meie seltskond teele asus, tundus, et aega reisi lõpuni on lõputult. Tegelikult voolas aeg väga kiiresti. Lähedaseks saanud perega tuli juba hüvasti jätta ning sõpradele viimased sõnad öelda. Sedasi me lõpetasimegi enda projektitöö palmide all. Ning seda otseses mõttes.

 

Robin Liiber,                                                                             

Tarvastu Gümnaasiumi 8. klassi õpilane