Usun, et seda meest teavad pärast eelmist aastat paljud Viljandi valla inimesed. Tundub, et tal on üldse mitu nägu ja tegu. Valla inimesed teavad teda kui filmimeest Tartust või siis kui baarmeni Kolga-Jaanist. Maailmas tuntakse teda kui väga head baarmenide õpetajat, kes oma ametitööd tehes on reisinud kogu maailmas. Hariduselt on ta aga hoopis ajaloolane, kes töötanud nii koolis kui ka muuseumis, rääkides KGB olemusest. See mees on TARMO PIIR.

Tutvustuseks veel niipalju, et Tarmo Piir sündis 21. augustil 1984. aastal Kolga-Jaanis. Praegu töötab ta Euroopa Baarmenide Koolis, mille peakorter asub Barcelonas. Elab ta Tartus, vanemad ja vend Aivar Piir, kes on Viljandi vallavolikogu liige, aga Kolga-Jaanis.

Kuidas siis nii läks, et ajaloolasest sai baarmen?

Lõpetasin Nõo kooli ja läksin Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tartus tekkis mõte, et õhtuti peaks samuti tööd tegema, nii nagu seda tudengid USA-s teevad. Sealt see alguse sai. Kõigepealt aga liikusin ikka mööda ajaloo radu, minust sai Nõu kooli ajaloo õpetaja, hiljem töötasin veel Tartu linnamuuseumis, kus olin KGB ajalooliste kogude kuraator ja samuti ka giid. Samas ilmsest tundsin, et adrenaliini kipub väheks jääma, olen ju ka sportlane: ülikoolide meistrivõistlustel olin kettaheistes kolmas, harrastasin ka varasaheidet. Siis sain ühte ööklubisse baarmenina tööle ja sealt hakkas asi edasi hargnema.

Kuidas tee välismaale viis?

See lugu algas nii, et tegin baaris ühele kliendile talle väga meeldinud kokteili, siis see mees ütles, et Norras otsitakse baarmeni. Ja sinna ma ka jõudsin. Töötasin Norras kaks aastat, seal hakkasin ka võistlusteks treenima ning ka võistlema. Olen võitnud kahel korral nii Eesti baarmenide meistrivõistlused kui ka esindanud Eestit kahtedel maailmameistrivõistlustel. Norras töötades hakkasin end kohe ka täiendama. Norras olid ka head mentorid, kes mind pidevalt aitasid. Bergenis töötas ka uruguailane, kes baarmenide maailmameistriks tuli. Temaltki õppisin nii mõndagi

Ja edasi tuli läbimurre maailma?

2013. aastal läksin tööle Barcelonasse baarmenide kooli instruktoriks, kus esialgu õpetasin noori: Rootsis, Kreekas, Austraalias. Mõne aasta pärast edutati mind piirkonna mänedžeriks, kelle ülesandeks on baarmenide instruktoriteks koolitamine. See tõi kaasa ka pideva reisimise üle maailma. Eriti tihe oli 2019. aasta, kus tuli käia 19-s koolis. Just samal aastal hakkasin ka videofilmindusega tegelema. Tekkis tahtmine oma reisid üles filmida. Ostsin kaamera, meie firma videotiim õpetas mind. Filmimisest sai mulle tõsine hobi.

Ja siis saabus saatuslik 2020

Töötasin Indias kui pandeemia lahti läks. Siis oli juba näha märke, et kõik läheb kinni. Alguses küll mõtlesin, et jään Indiasse, aga mulle öeldi, et tule sealt ruttu ära. Omaani ja Türgi kaudu jõudsin Eestisse. Olin kaks nädalat ka isolatsioonis. Mõtlesin, mida Eestis peale hakata? Augusti alguses lootsin tagasi Hispaaniasse saada, aga, et minu amet ongi seotud eelkõige reisimisega, siis oli juba augustis selge, et ma oma tööülesandeid täita ei saa.

 

Ja siis tuli appi hobi - videofilmindus?

Jah! Lisaks leidsin taas enda jaoks Kolga-Jaani üles. Seda ka tänu kohalikule maanaisteseltsile. Kõigepealt oli Kolga-Jaani turupäev juulis, siis hakati kutsuma üritustele: filmiõhtu jne. Hakkasingi koduvallas igasugu üritusi ja asju filmima.

Siis tuli nn pidu katku ajal - kuulus Kolga-Jaani kokteiliõhtu. Olin üritusel üksinda kokteili valmistaja rollis. Mõtlesin, et ehk 200 kokteiliga saab hakkama. Aga rahvast aina tuli ja tuli …. 30-40 inimest oli pidevalt järjekorras. Kokteilid nõudsid tegemiseks aega. Et tegime omadele, siis olid joogid ka odavad. Tegin nö kohalikke kokteile, kus kasutasin näiteks Eeriksaare talu väeteed, kohalike käest sain münti, ka arbuusi, siirupeid. Kokteilide nimed olid kõik seotud Kolga-Jaaniga. Alustasime kell 19 ja lõpetasime kell 24. Paljud paraku jäidki ilma kokteilita. Üritus ise oli hästi korraldatud: DJ ja valgusmuusika, kõik nii nagu peab.

Sinu tegevus jäi aga silma. Ka vallavanemale näiteks. Siis tuligi ettepanek vallast filmi tegema hakata?

Augusti lõpul panime plaani paika ja hakkasin järjest filmima. Tähtis oli sügis ära kasutada, kus puud veel lehes ja juba värvilised ka. See õnnestus, ilmad soosisid meid, enamuses olid päikesepaistelised ilmad kui filmima läksin. Aga tähtsam veel oli, et nägin Viljandi valda ja tema inimesi täies jõus ja ilus.

Filmisin noorte jalgpall Holstres, Sirje Kannel tegi ekskursiooni Puiatus, viis mind paljudesse taludesse, Andres Pernits esitles hobuorienteerumist. Esimene mulje valla inimestest - lahked ja koostööaltid. Siis kalapüük Võrtsjaävel ja seikluspark Valmas, kus Kalle Kütt mul ringi vaadata lubas. Siis Saarepeedi ja Ille Mirka, Kolga-Jaani korvpallimeeskond, kus mängib ka legendaarne Valmo Kriisa ja meeskonda manageerib Joel Paal. Filmisin Mustla jalgpallimeeskonna mängu. Mõjus ettevõtmine oli Mulgi nädal ja selle raames uue Mulgi vanema pühitsemine. Aasta lõpus tegin vallale ka jõuluvideo.

Kokkuvõtteks?

Ilmaski poleks uskunud, et see aasta niimoodi läheb. Asjade parem pool on see, et kui koroona pandeemiat poleks olnud, poleks ka midagi seesugust näinud – Viljandi valla kauneid kohti ja inimesi.

Jääb üle vaid tõdeda, et kui ennevanasti ühendati maid ja rahvaid mõõga ja tulega, siis nüüd on filmimees see, kelle abil on võimalik kogu valda ühes näha ja tunnetada.

Raivo Lott

Viljandi Vallavalitsuse avalike suhete spetsialist