Me elame imelisel maal. Igal aastal saab minu Eestimaa kaunite paikade loetelu mõned kohad juurde. Oleks tõeline patt jätta kõik need paigad ainult enda teada. Nii olengi olnud Viljandi vallas vabatahtlik reisikorraldaja juba aastast 2016. Tänu Viljandi valla toetusele ja reisiseltskonna omaosalusele sündisid sel aastal ühe reisi asemel kaks imepärast reisi pisut kauem elanud vallakodanikele, nende pereliikmetele ning sõpradele. Juuni lõpus ootas meid võrratu Võrumaa ja augustikuu pärtlipäeval Lüübnitsa (Eestimaa aasta küla 2019) oma sibula- ja kalalaadaga.

Võrumaa võõrustas meid esmalt oma Nõiariigis. Meil õnnestus kohtuda täitsa elusa nõiaga, temaga tantsu vehkida ja ühtlasi tema ninakäsnast kinni hoides soovida veel täitumata soove. Minu soovi luges ta liiga pikaks ja teatas, et see täitub seetõttu alles järgmisel aastal. Jään ennast kannatlikuks sundides järgmist aastat ootama. Jõudu said reisilised katsuda luuaviskevõistlusel ja seda nii meeste kui ka naiste arvestuses. Võitjaid ootasid auhinnad. Peale kuninglikku lõunasööki põikasime läbi Hinni kanjonist ja siis juba võtsime suuna Pesapuule ja Suure Munamäe torni. Kiidan reisirahvast, kellest enamik päris torni tipus ära käis. Võru linna uut südant vaatama minnes külastasime veel kuulsate lõõtsameistrite Teppode talumuuseumit.

Minu korraldatud reis Võrumaale sai juba välja müüdud, kui vald otsustas reisiraha suurendada. See andiski võimaluse teise reisi korraldamiseks. Tagasiteel viskasin õhku mitu mõtet teise reisi sünniks. Konsensusega sai valitud lisareisiks Lüübnitsa laat. Pärtlipäeval startisimegi 50 inimesega pardal Setumaa suunas. Kodutöö oli hästi tehtud ja meid ootasid väravas ümbrikuga käepaelad, mis said ahvikiirusel laiali jagatud. Laat pakkus lisaks müügile-söögile ka muid elamusi. Märkimist väärib soliidne kultuuriprogramm. Kel tervis lubas, sai lisaks laadamelule jalutada kuulsa küla tänavatel. Eks kasutasin seda võimalust minagi, nii et lisaks sibula- ja küüslauguvarudele said täiendust ka minu meelelised keskused, mis nautisid ühes koduaias päris kena kogust õitsema hakanud vanaemaaegseid jorjeneid. Hoolikalt pildistasin igat liiki ja seda mälestuseks oma vanaemast.

Laadal kohtusin ootamatult Pihkva linnavalitsuse töötajaga, kellele ma lubasin ammu oma rahvamaja kollektiividega külla minna. Olin olnud nende vabatahtlik saatja ja giid, kui Viljandi linn võõrustas külalisi rahvusvahelistel Hansapäevadel 2015. Kinnistasime uued kontaktid ja ka kutse Pihkvasse esinema on meil eelolevaks kevadeks taskus.

Tagasiteel palusin oma armsal reisiseltskonnal, kellel jaksu jagub, anda ka tagasisidet toimunu kohta. Oodatud tähtajaks saabus ainult üks arvamus, autoriks Ene. On paslik see täies ulatuses teieni tuua:

„Sel suvel oli meeldiv võimalus kaasa sõita kahel eakatele korraldatud reisil. Võrumaa sõit oli täis avastusi ja üllatusi. Olen seal varem käinud palju aastaid tagasi kooliajal. Hinni kanjonist polnud ma varem kuulnudki. Lüübnitsa sibulalaat sai tõeliseks puhkusepäevaks. Lisaks laadamelule oli vabaõhulaval terve päev erinevaid esinejaid. Eriti meeldis Pihkva tantsuansambli Russkije Uzorõ esinemine. Kõndisin ka järveäärse külatänava läbi ja vaatasin kaluriküla elu-olu. Tänud vallale, et on eakate sõitusid toetanud. Paljudele inimestele on see ainus võimalus igapäevarutiinist eemale  saada ja eakal inimesel on ka vaja puhata. Aitäh Mairele, kes on nii hoolega need reisid ette valmistanud.  Jään ootama järgmist sõitu!"

Hea Ene ja teised reisisellid, järgmise aasta plaanid said paika ja me sõidame Lääne- Saaremaale ning seekord kaheks päevaks. Seniks kõike head ja kohtumiseni!

 

Maire Paju,

reisikorraldaja

 

Ülemisel fotol ekskursandid võrumaal asuval "Pesapuu" vaatetornis.

Alumisel fotol:  Hinni kanjon on ainus koht Eestis, kus oja mõlemal küljel paiknevad järsud liivakivipaljandid. Kanjoni sügavus on 15–20 m.

Foto: Maire Paju