Veebruaris ilmus raamat "Valda Raud. Üks elu." Anu Raud räägib oma ema pärandist ja enda elust koroonakriisi ajal.

 

Alustuseks ei saa üle ega ümber koroonaviirusest. Kuidas olete eriolukorra ajal elanud?  

Päris pikk erakuelu on olnud ka omamoodi puhkuseks ja elu üle järele mõtlemise ajaks. Olen palju mõelnud meie planeedi peale. Eriliselt kosutava puhkuse saigi just maa - puhata tossavatest lennukitest taeva all, mürast, saastast ja sudust. Tõeline ravikuur kliimasoojenemise vastu. 

Igatseme tavaelu taastamist. Kas peaksime seda tegema täies mahus? Ehk võiks midagi muuta?  Äkki peaks mõtlema ka mõõdu ja piiripidamise peale nii reisimises, tarbimises ja paljus muus. Võiksime leppida vähesemaga elu kestma jäämise nimel. Kliima soojenemine võib kergesti üle kasvada kliima ülekuumenemiseks. Toetagem ja aidakem üksteist. Tänan südamest kriisijuhte ja meedikuid. 

Kuidas tuli mõte kirjutada oma emast raamat?

Olen  muuseumiinimene ning seega väärtustan pärandit. Tundus, et kirjanduslikku ja kultuurilist väärtust omav kirja- ja päevikupärand on sobiv materjal raamatu kujul rohkemale rahvale pakkumiseks. Selle materjaliga töötamine on olnud emotsionaalselt puudutav, põhjalik ja aeganõudev töö.

Miks tegite samaaegselt raamatuesitlusega ka näituse?

Mu ema vastas alati, et sündis neli päeva enne Tartu rahu. Seega oli emal 29. jaanuaril 100. sünniaastapäev. Mõtlesin seda tähistada näituse ja raamatuga. Muidugi on alles ka palju huvitavat pildimaterjali.

Pilt ja sõna on olnud tore tervik ajast aega. Lisaks piltidele on näitusel veel vana auväärt kirjutusmasin Continental, ära peetud sõnaraamatud, tema tõlgitud teosed ja veel mõnda teemakohast. Siinjuures tahaks väga tänada kirjastajat Sirje Endret ja kujundajat Kadi Pajupuud ning veel mitmel viisil toimetajaid.

Kuidas iseloomustaksite enda ema?

Mu ema oli eluhuviline, kirgas, avatud, haritud ja lahe suhtleja. Suhtus tõsiselt töösse ning oli väga hea tõlkija. Kindlasti suur kirjanduse sõber. Emana oli õpetlik ja nõudlik.

Mida tema kogemustest olete endaga kaasas kandnud?

Tean, mida on väärt üks klappiv suhe, oma inimese armastus, toetus ja hoolivus. Selle kogemuse ja sellest osa saamise eest eest olen ma eluaeg tänulik.

Mille pärast oli ema teie üle kõige uhkem?

Ema ei olnud millegi üle uhke, küll aga väga rõõmus selle üle, et minust sai kunstnik. Lisaks on minu töö ja tegevus suunatud laiemalt teistele inimestele. Näiteks muuseumi töö, hool ja pühendumus üliõpilastele.

Mis teile praegu kõige rohkem rõõmu teeb?

Rõõmustan loomingulist tööd tehes. Rõõmustab maal elamine ja oma kodukandi edendamine.

 

Autor: Kaarel Kesamaa,

           avalike suhete spetsialist

 

Foto: Aet Ollisaar

Foto allkiri: Anu Raud oma ema elulooraamatu esitlusel Heimtali muuseumis veebruari alguses.