Imbi-Sirje Torm kutsub üles inimlikkusele

Imbi-Sirje Torm (79), Viljandi valla aukodanik, elab koos abikaasa Altiga (83) Päril. Hubases kodus, mis on täis raamatuid, pakub perenaine enda valmistatud õunakooki ja pirnimahla. „Kõik on keemiavaba, meie koduaia viljadest tehtud!"

Kas tegelete nüüd pensionil olles kokkamisega?

Kokandus on minust küll mööda läinud. Aga igaüks meie peres oskab midagi hästi valmistada. Minu abikaasa teeb häid lihapirukaid, mina küpsetan enda retsepti järgi õunakooki.

Aasta tagasi pensionile jäädes otsustasin hoopis, et nüüd on aeg tegeleda ka endaga – oma füüsise ja vaimuga, et seda erksana hoida.

Kuidas seda teete?

Hommik algab mul Tiibeti hormonaalse võimlemisega, mis kestab 25 minutit. Pärast seda lähen duši alla, võtan vererõhutabletid, B- ja D-vitamiini ning joon hommikukohvi.

Kui olen maja ära koristanud, lähen tunniajalisele 4-5 kilomeetrisele jalutuskäigule. Ma naudin üksinda jalutamist. Kui olen raskustes, ei saa hakkama, tekivad kõndides uued mõtted, kuidas edasi minna.

Kui jalutuskäigult tagasi jõuan, olen väsinud ja on hea olla. Siis võtan lehe ja teen ilmtingimata ära Postimehe ristsõna. Kui jään jänni, tuleb appi abikaasa, kes on minust natuke tugevam ristsõnade tegija.

Te ei olegi siis pensionärina jalgu seinale visanud?

Ei, see tõstis mu vererõhu üles ja olin isegi haiglas ravil. Asi läks kaunis hulluks. Võtsin siis haiglasse töö kaasa …

Kuidas te Pärile elama sattusite?

Meid meelitati siia Kilingi-Nõmmelt. Abikaasale pakuti Viljandi näidissovhoosi peazootehniku kohta. Mina alustasin kutsenõuandlas tööd, mis ammendus aastaga. Siis kutsuti linna haridusosakonda, kus töötasin 8 aastat metoodikuna. Samal ajal tegin kohakaaslasena ajalooõpetaja tööd Heimtali koolis. Töötasin Heimtalis kokku üle 30 aasta.

Miks ära tulite?

Omal soovil. Heimtalis on üks suurepärasemaid koole. Hindan, et seal on mitmeid tugispetsialiste, kuid mis kõige olulisem – seal on tugevad aineõpetajad. Eriti rõõmustan eesti keele õpetaja üle, kes on küll noor inimene, aga väga pühendunud.

Tulin ära, sest mälu annab tunda ja vererõhk läks liialt kõrgele. Tajusin, et aasta pärast pole mul võimalik muuseumiklassis töötada, sest sinna tuli abiklass. Olen praegu õnnetu, et materjalid on mul klassinurgas, aga ma ei saa tööpäeval neile ligi, sest tunnid on sees.

Viimati olingi tööl kuraatorina – tegin muuseumitunde ja sain niimoodi kõigi lastega tuttavaks. Eks ma ikka kibelen selle järgi, et saaksin kedagi õpetada ja juhendada.

Mis siis teete?

Möödunud aastal sokutati mulle üks tore koolipoiss, keda aitan heategevuskorras. See on algklassilaps linnakoolist, kes elab meie külas. Tal kadus ära koolirõõm ja teda taheti jätta klassi kordama. Talle ei meeldinud lugeda ja korratabel polnud peas.

Üpris harva sai ta minult piitsa, enamasti sai präänikut – ikka nii tore oli temaga tegeleda. Tema ütles jälle, et talle kohe meeldib minu juures käia. Kui kool sai läbi, tuli õhinaga ütlema: „Teate, ma sain edasi!" Nüüd käib ta mul aina ette lugemas – tal on nii hea funktsionaalne lugemine, saab kõikidest asjadest aru.

Saavutan vaimse rahulolu sellega, et mul on kogu aeg midagi uurida. Näiteks praegu on mul pooleli töö terveks aastaks. Heimtali koolil tuleb 2021. aastal 200. aastapäev, mille puhul antakse välja kogumik, kuhu kirjutan artikleid kooli ajaloost. Mõtlen, kuidas hästi mõjusalt kirjutada – et poleks sõnavahtu, vaid iga sõna kannaks. Sõnaga peab ettevaatlikult ringi käima.

Mis teid ennast on Heimtali ajaloos üllatanud?

Heimtali mõisnike Siversite uurimisel avastasin, et tegemist on vabamüürlastega, kes tegelesid palju heategevusega. Mõisateema on minu lemmikuid, millest saan nüüd haruharva rääkida. Suvisel mõisapäeval pidin rääkima tunni, tuli aga kaks ja rohkemgi. Inimesed ei läinud ära, sest nad tajusid, et tahan seda edasi anda, et ka nemad saaksid inspiratsiooni.

Siversite sugulased tulevad iga viie aasta tagant augustis minu sünnipäeva paiku külla ja toovad kingituse. Hiljuti kinkisid nad mulle viimase mõisaproua raami sisse pandud voodilina tüki, millel olid tema tehtud initsiaalid ja kaunistused. Mind üllatas, et neil on alles hoitud lina, mis on üle 120 aasta vana – see on väärtus! Kui ilus ja armas kingitus on see mulle.

Aga mis meil praegu on – kleit üks kord seljas ja visatakse ära! Mulle ei meeldi see kohutav raiskamine. Meie ei raiska, meie hoiame. Mul on ilusad sallid ja pluusid, mida kannan 20 aastat ja rohkem. See näitab ka, et olen kasvanud küllaltki kitsastes oludes. Olin sõjajärgne laps, kelle isa vangistati Stalini ohvrina, sest ta tegutses kaitseliidus.

Kuidas teil õnnestus panna lapsi ajalugu uurima?

See on nii lihtne. Kui veel koolis olin, jooksid igalt poolt väikesed ja kallistasid mind. Kord üks vanem õpilane rääkis mulle: „Teie tulite ja väikesed panid jooksu. Üks suurem poiss hüüdis: „Näe, kallistajate bande pani jooksu, Torm vist tuleb!""

Ajalugu on selline õppeaine, mida on võimalik teha huvitavaks. See tähendab oma tunni väga põhjalikku ettevalmistamist. Et ajalugu on põnev, oled ka ise õpilaste hulgas aktsepteeritud.

Kogusin vanavara, mida lasin lastel kooli tuua. Tüdrukul, kes oli ajaloos kaheline, olid lauasahtlis vanaema käsitöömapid. Nii kui asi läks valusaks – hakkasin teda küsima, aga tal oli õppimata, andis ta mulle kohe need mapid. „Aga õpetaja, vanaema saatis teile!" Ja olingi võidetud! Mina tegin talle küsimused, vanaema vastas ja see kaheline laps sai oma kodu-uurimistööga isegi vabariiki esinema!

Lapsele peab töö olema jõukohane, huvitav ja teda ennast puudutama. Vahel huumori mõttes kasutasin lastega suhtlemisel nende slängi. Kui olla lapsega siiras ja avatud, tekib lapse ja õpetaja vahel inimlik kontakt.

Kuidas olete jaksanud kõike teha?

Sul peab olema õnne – kas kõrgemalt poolt juhitud või intuitsioon, mis viib õnneliku abieluni. Meil tuleb järgmine aasta teemantpulm – 60 aastat abiellumisest.

Pere peab olema väga toetav. Näiteks praegu teeb abikaasa tuld ahju, kuigi see on minu ülesanne. Ma ei pidanud seda talle ütlema.

Me jagame töid ja teeme palju koos. Mina kasvatan lilli, tema teeb põllutöid ja käib jahil. Ta  viib mind autoga arhiivi ja ega ta jää siis autosse ootama. Kirjutab samuti andmeid üles ja elab materjali sisse, sest see on põnev. Nii teeme ka ajaloouurimist vahel kahasse.

Kui ma aga kirjutan arvutis oma uurimustööd, siis ta teab, et ma niipea sealt välja ei saa. Siis on tal ka lõunasöök valmis. Aga me arutame alati, mis on kummalgi plaanis ja hoolime väga üksteisest.

On ikka kohutavalt tähtis, et perekonnas sind mõistetakse ja tunnustatakse. Mina olen nüüd nii tunnustatud, aga abikaasa on juba kümme aastat pensionil. Teda tunnustan mina! Raatsin talle alati öelda, kui hästi tal mõni asi välja tuleb.

Meie mõlema tütre peres on samuti kõik hästi. Üks tütar on klaasikunstnik, kes on oma tööst väga võlutud. Teine lõpetas kehakultuuri iluvõimlemise alal ning on õpetaja ja tantsija. Tema tütar on Anna Pärnoja, esinejanimega Kaneelina. Anna on väga eriline laulja, sest laulab oma hingest, enda läbielamistest. Läheme varsti Tallinnasse tütretütre kontserdile.

Millised on tänapäeva lapsed?

Ega inimese loomus ole muutunud. Samad asjad, mis läbi aegade, teevad inimese inimeseks ka praegu. Inimlikkust tuleb suhetes rohkem praktiseerida.  Ühiskonnas on liiga vähe usaldust, tahetakse ennast eksponeerida ja teist maha tampida.

Lapsed on ju praegu nii digimaailma sisse läinud ja me ei tea, kuidas see nende aju mõjutab. Neid ümbritseb kohutav infouputus, kiirustamine ja rööprähklemine. Ja selle tagajärjel vohab kõikjal hirmus pealiskaudsus.

Mina püüan oma töödes anda edasi traditsioonilisi väärtusi, mis hakkavad praegu hajuma. Keskkond, kus me täna elame, on meie eelkäijate pärand ning meie oleme selle hoidjad ja edasikandjad. Sellega on seotud suhted vanemate ja laste vahel. Vanasti hinnati vanemate elutarkust ja neisse suhtuti lugupidavalt.

Inimeseõpetuse tundides kasutasin tihti Piibli tähendamissõnu. Kui hästi annab halastaja samaarlase lugu edasi võõrast inimesest hoolimist ning kadunud poja lugu halastust ja armastust. Ma ei ole religioosne inimene, aga aktsepteerin väga usku ja leian, et midagi kõrgemat ikkagi juhib meie teed. Mulle meeldib Fanny de Siversi mõte, et Jumal on meid loonud täiuslikuks, kuid algpatt on selle lõhkunud. Meie ülesanne on killud kokku panna ja leida üles tee enesetäiustamisele.

Made Laas

Fotol: Alti ja Imbi-Sirje Torm peavad suureks väärtuseks ühtehoidvat perekonda.

Foto: Agnes Torm

 

 

Kommentaar:

Urve Mukk
Heimtali Põhikooli õppealajuhataja

Vähe on selliseid nagu Imbi-Sirje – ta on nii põhjalik ja entusiastlik ning ikka veel suure töövõimega. Pole asju, millega ta hakkama ei saa. Kooliloo üleskirjutajana on ta meile peaaegu asendamatu. Eks suur pinge mõjus varem tema tervisele, kuid ta sai sellest üle ja praegu on tal võimalus oma rütmis elada.

Tänapäeva koolis on vanema põlvkonna inimesel keeruline, sest noored on nii muutunud, väärtushinnangud on erinevad ja ajalugu jääb tihti kaugeks teemaks. Imbi-Sirje sai noortega hakkama, püüdis neid mõista. Ta tegi juba 3.-4. klassi lastega tööd, et lapsi võimalikult varakult ajaloo-pisikuga nakatada. Lapsed ikka ootasid, millal muuseumitoa uks lahti jääb, sest ta võttis neid alati soojalt vastu.

 


Rendi ruume sünnipäevaks

Noortekeskuste ruumide rentimiseks võta ühendust kohaliku noorsootöötaja või noortekeskuse juhatajaga. Ruumide rentimise hinnakiri on järgnev:

Ruumi nimetus

kuni 3 tundi eurodes

tunni tasu eurodes

(4-8 tundi)

päeva tasu eurodes

Tarvastu noortekeskus

60

18

200

Kolga-Jaani noortekeskus

40

12

120

Saarepeedi noortekeskus

40

12

120

Ramsi noortekeskus

40

12

120

         Paistu noortetuba

40

12

120