12. augustil alustas Tantsutosin Kärstnast sõitu Makedoonia suunas. Bussis olid end sisse seadnud juba Nõo, Tartu ja Palamuse rahvamuusikud ning tantsijad. Ees ootas neli päeva tempokat bussisõitu, neli päeva kohapeal ja taas koju tagasi.                                

 Kuhu  me siis sõitsime? Nimelt, käisime me rahvusvahelisel folkloorifestivalil Europeade 2019 Põhja-Makedoonias Ohridis. Esimese päeva õhtuks jõudsime Poola pealinna Varssavisse. Õhtul oli aega tutvuda Varssavi vanalinnaga, väga meeldisid  pargid, mis jäid meie hotelli vahetusse lähedusse.               

 Teise päeva hommikul väga vara alustasime sõitu Ungarisse, kaasas hommikusöögipakikesed. Peatusime Madal-Tatrates, kus sõime lõunat ja hingasime värsket mäestikuõhku. Õhtuks jõudsime Ungarisse. Õhtustasime ja tegime tantsuproovi, et sammud ära ei ununeks.   

 Kolmanda päeva hommikul asusime taas varakult teele. Õhtuks sai ka Makedoonia piir ületatud ja me jõudsime Põhja - Makedoonia pealinna Skopjesse. Skopje vanalinn on ääretult kaunis, jalutasime, nautisime ja pildistasime.           

 Neljandal päeval asusime Kreeka poole teele. Käisime kiirkorras ka Egeuse mere ääres, kes ujus, kes sai lihtsalt varbad märjaks. Jõudsime Kalambakasse. Tegime Meteora ringsõidu koos giidiga. Pineiose mäeahelikus kõrguvad võimsad kaljud, millele on rajatud kloostrid. Kaljud on püstloodis ja 300 meetri kõrgused. See vaatepilt oli üks meie reisi vapustavamaid elamusi.                                             

 Viiendal päeval jõudsime Ohridi. Seadsime end sisse Aqualina hotelli seitsmendale korrusele. Sealt oli imeline vaade Ohridi järvele ja selle ääres asuvale basseinidega rannale. Õhtuks jõudis kohale ka teine bussitäis rahvast Eestist. Tegime ühise esinemise Aqualina hotelli ees.

Järgmisel päeval käisime linnaekskursioonil Ohridis. Õhtul oli taas esinemine, seekord väikeses ja mägises Vevchani linnakeses. Eelnevalt osalesime rongkäigus, mis kulges mööda mägiseid linnatänavaid. Meie bussi seltskonnal olid kaasas ka fännid, kes tervitasid meid Eesti lipukestega tänava ääres.  

 Taas uus päev ja uued elamused, seekord laevaga Ohridi järvel. Õhtul oli meie viimane esinemine, seekord Ohridi linnas. Nautisime tantsimist ja kogu kohapealset melu, emotsioonid olid laes!   

 Viimasel päeval Ohridis külastasime eelajaloolist vesiküla, mis on ehitatud vaiadele, kutsutakse ka vaikülaks. Peale lõunat käisime linnas veidi ostlemas  ja nii mõnigi kasutas veel võimalust päikest võtta. Õhtul toimus grupijuhtide vastastikune kingituste vahetamine. Sellega oligi festival ametlikult läbi. Festivalil osalesid peale eestlaste veel Serbia, Bosnia ja Herzegoviina, Horvaatia, Rumeenia, Saksamaa ja Poola.                       

 20. augusti hommikul algas kodutee. Kuna oli Eesti taasiseseisvumispäev, lehvis meilgi bussis väike trikoloor, laulsime ühiselt isamaalisi laule. 

 Järgmisel päeval jõudsime Slovakkiasse Bratislavasse. Botel Gracia on laev-hotell, seega ööbisime otse Doonaul. Viimane päev oli pikk ja koduigatsus juba suur. Kärstnas tegime bussirahvaga sõprusringi, jagasime kingitusi, kallistasime. Oli kahju lahkuda. Meil oli ääretult sõbralik ja kokkuhoidev seltskond, eriti muhedad olid meie bussijuhid. 12 päeva möödusid väga kiiresti, läbisime reisi lõpuks ca 6250 km.  

 See oli paljudele meie seast esimene pikem bussireis, mis jääb meelde tükiks ajaks. Aitäh Anu Tombile, meie juhendajale, kes meid õigeaegselt festivalile registreeris.Täname ka Eesti Kultuurkapitali, kes pidas meid väikese rahasüsti vääriliseks. Sellega seoses aitäh Monika Ungersonile, kelle eestvedamisel projekt üldse kirjutatud sai. Aitäh kõigile asjaosalistele, meil oli väga, väga tore! Mõtted juba liiguvad järgmise festivali suunas.

Ruth Kõiv,

Tantsutosina tantsija