2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas rahvastikuregistri järgi Viljandi vallas 13950 inimest. 28. oktoobri  seisuga on see arv vähenenud  151 võrra. Kui võrrelda eelnevate aastate rahvastiku arve, saab teatud reservatsiooniga (aasta ei ole veel lõppenud) öelda, et  tegemist on positiivse numbriga, sest see on kaks kuud enne aasta lõppu väiksem kui  eelnevatel aastatel.

Vaadeldes  rahvastikustatistikat, on meil põhjust rõõmu  tunda.

Silma paistab, et piirkonnas on  rändeiive positiivseks muutumas, mis tähendab, et  paikkonda saabunud inimeste arv on suurem kui siit lahkunud inimeste arv.

Samas on näha, et meie piirkonna  loomulik iive on negatiivne, mis tähendab, et lapsi sünnib vähem, kui inimesi sureb. Kui suvel saime teada, et laste sündide osas on mõnel kuul rekordeid löödud, siis statistika järgi on meil sündide arv pika perioodi vältel vähenenud. Vähese sündimuse üheks põhjuseks on tõsiasi, et meie vallas (ka maakonnas) elab sünnituseas naisi Eesti keskmisega võrreldes vähem. Kui sünnitajaid on vähe, siis sünnib ka lapsi vähem.

Miks ma sellest räägin?

Ühelt poolt on rahvaarv otseselt seotud kohaliku omavalitsuse eelarvega. Riigi valitsuse poolt kohalikele omavalitsustele antava toetusfondi arvutamisel võetakse aluseks rahvaarv. Kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa sõltub täielikult kohalikus omavalitsuses elavate ja tööl käivate  isikute arvust ning nende poolt välja teenitud palga suurusest.

Teisalt peab kohalik omavalitsus seadusest tulenevalt korraldama avalike teenuste kättesaadavuse üle kogu valla. Nende teenuste (koolid, lasteaiad, külamajad, raamatukogud, teede ehitamine jne) arendamine  sõltub otseselt piirkonnas elavate inimeste arvust.

Kolmandaks. Meil on terves Eestis  eestlaste sündimus madal ja rahvastik vananeb. Selline olukord on kaasa toomas (toonud) tööjõupuuduse ning töötajate suurema maksukoormuse, mida saab leevendada (odava) tööjõu massilise impordiga. See aga ohustab Eesti Vabariigi  põhiseaduses sätestatud eesmärki: rahvusriigi püsimiseks tuleb tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Elu on näidanud, et kampaania korras inimesi sünnitama ei pane ja piirkonda suurt hulka uusi elanikke ei too. Fakti, et inimesed lahkuvad siit suurematesse linnadesse parema töö ja palga järele, me ju teame. Kui õppima minek teistesse linnadesse on normaalne, siis seda, et sealt tagasi ei tulda, enam normaalseks pidada ei saa. Kas me lepime sellega? 

Paljud asjad saavad alguse märkamisest.

Viljandi valla noortevolikogu osaluskohvikus küsisin meie noortelt, mis on see, mis toob neid pärast ülikooli kodukohta tagasi. Vastuse sain kui ühes suust: hea palgaga ja  huvitavad töökohad.

Me peame pingutama selle nimel, et meie inimesed ei peaks siit ära minema ja tahaksid hea meelega siia tagasi tulla.

Kuidas saab vald uute töökohtade tekkele kaasa aidata?

Kohalike omavalitsuste seadus küll ei ütle, et vald peab piirkonnas ettevõtlust arendama, kuid see seadus ütleb, et omavalitsus peab tagama piirkonna arengu. Viljandi vald panustab ettevõtluse jaoks vajaliku taristu (teed, vesi, elekter jne) arendamisse. Näiteks võib tuua Viiratsi külje all asuva Mäeltküla tööstuspargi arenduse, kus esimeses etapis lahendati olemasolevate ettevõtjate tolmuse ja aukliku tee probleem ning praegu valmistatakse ette ettevõtlust võimaldavate kruntide müüki. Üks krunt on juba ka maha müüdud. Kui meil on olemas tööandja, kes tahab piirkonnas areneda, siis on kohaliku omavalitsuse kohus teha kõik, et tema taha asjad soiku ei jääks.

Töökohad ja nende mitmekesisus hoiavad elu maal!

Kaupo Kase,

Viljandi vallavolikogu esimees