Käesoleva aasta algul meenutati üle maa Vabadussõja-aegseid murdelahinguid.

Just neil päevil sada aastat tagasi pandi seisma Punaarmee üle kuu kestnud pealetung, mille tulemusena oli vaenlane vallutanud suure osa Eestist.

Tollasel Viljandimaal oli kaks silmapaistvat paika, kust Eesti rahvavägi 1919. aasta algul enam ei taganenud. Need kujunesid kohtadeks, kus idast tulnud töörahva paradiisi kuulutajad said tunda meie meeste otsustavust kaitsta oma  isamaad. Siit saadik ja mitte enam!

Üks neist asus Põltsamaa kihelkonnas Aidu külas, kus meie 2. jalaväepolgu osad peatasid 1918. a detsembri lõpul punaväe rünnaku ja sundisid 1919. aasta jaanuari esimestel päevadel sealt taganema. Selle sündmuse mälestuseks püstitati kümmekond aastat hiljem mälestussammas, mis sai hellitavalt nimeks Aidu Võidualtar.

Teine, Lõuna-Eesti jaoks veelgi olulisem paik oli aga Kärstna ümbrus, kus peeti lahinguid 2. kuni 6. jaanuarini 1919. See strateegiliselt määrava tähtsusega teederist oli nagu lukk, mille lahtimurdmist üritas Punaarmee mitme verise lahingupäeva jooksul. Ikka selleks, et õnnestuks vallutada Viljandi, kus formeeriti väeosi ning asus 2. diviisi staap.

Sõjategevus Kärstna all algas 2. jaanuaril. Just Helme poolt liginenud võõrväe osad jõudsid sel päeval Kärstnasse ja hõivasid mõisa. Vaenlasele vastu liikunud 3. jalaväepolgu ratsakomando tungis sama päeva õhtupoolikul Kärstnasse ning mõisaõuel toimus tulevahetus punastega. Langes komandoülem leitnant Nikolai Fischer, mees, kes oli üles kasvanud siin lähedal Murikatsi-Tooma talus. Ratsakomando taandus, kuid kogus end ja ründas uuesti ning peletas punased mõisast minema.

Järgmisel hommikul, 3. jaanuaril võttis 6. jalaväepolgu 8. rood Kärstna mõisa ja Karoli karjamõisa enda alla, kuid mitte kauaks, sest varsti alustas Helme suunalt pealetungi Punaarmee 49. kütipolk koos suurtükipatareiga. Mitu tundi kestnud ägeda lahingu tagajärjel tuli meie rahvaväelastel maha jätta Karoli karjamõis ja ümberhaaramise ohu tõttu ka Kärstna vallamaja ja mõis. Lahingus raskelt haavata saanud 8. roodu 11 võitlejat, kes lamasid Kärstna kõrtsi rehe all ja keda ei õnnestunud evakueerida, sattusid vaenlase kätte.

Punavägi pani nüüd kohas, kus tänapäeval asub Kärstna lahingute monument, toime massimõrva, tappes vangilangenud 11 haavatud Eesti sõjameest. Nende surnukehad maeti algul samasse, kuid pärast Kärstna vabastamist Eesti vägede poolt, sängitati nad ümber kalmistutele.

Lahingud Kärstna all jätkusid. 4. jaanuari hommikul hõivas 3. jalaväepolk, mis allus alampolkovnik Eduard-Alfred Kubbole, kes oli pärit sealtsamast Raudsepa talust, olulise kõrgendiku mõisa lähistel – Kabelimäe. Nii 3. jalaväepolgu 5. rood kui ka 6. jalaväepolgu 8. rood üritas vallutada seejärel ka mõisat, kuid edutult. Küll võeti 3. jalaväepolgu 1. roodu poolt ära Karoli karjamõis, kuid vaenlase suure ülekaalu tõttu tuli see veel samal õhtul maha jätta ning taanduda Anikatsi ja Pahuvere mõisasse.

Järgmisel päeval tehti ümbruskonnas luuret ning valmistati ette edasist pealetungi.

Otsustavaks kujunes 6. jaanuaril toimunud lahingutegevus. Selles osales meie poolt lisaks 3. ja 6. jalaväepolgule ka Tartu Eesti Kaitse Liidu rood, Viljandi vabatahtlike pataljoni 1. rühm, Tarvastu kaitseliitlased ning üks vana kahur 1. suurtükiväepolgu 5. patareist. Väegrupi üldjuhiks oli alampolkovnik E.-A. Kubbo. Punaväel olid siin Eesti vägede vastu tegevuses 49. kommunistliku kütipolgu osad.

6. jaanuari hommikul alanud duelli punaste suurtükiga võitis meie vana kahuri meeskond. Vaenlase oma, mis asus Kärstna vallamaja juures, sunniti vaikima. Lõunaks vallutati 3. jalaväepolgu 1. roodu poolt Karoli karjamõis ja lõigati sellega ära punaväe otsene taganemistee Helme suunas. Ka Kärstna mõisas asuvad vaenlased olid meie 3. ja 6. jalaväepolgu pideva surve all. Kuid vastupanu ei suudetud veel murda.

Punaarmee rakendas nüüd Põrgamõisa juures oleva teise suurtüki tulejõu ning kasutades seal paiknevat roodusuurust jalaväeüksust, asus pealetungile ja sundis meie sõjamehed Karoli karjamõisast taanduma. Kuid muutus oli tulekul, saabunud õhtuhämaruseks oli punaväe vaim murtud ja jõud raugenud ning nad taganesid Helme suunas, jättes maha varustust, laskemoona ja välikööke. Kärstna ja ümbruskond oli punastest vaba!

Kärstna lahingud olid 1919. aasta jaanuari algul ühed strateegiliselt olulisemad Lõunarindel. Siin murti Punaarmee pealetungi ind ja lõppesid edasitungi katsed Viljandi suunal.

 

Kärstna lahingud olid kõige ohvriterohkemad Vabadussõja-aegsed võitlused Viljandimaal. Siinsetel väljadel hukkus kokku 17 meest, kes enamasti olid pärit siinsest maakonnast. Olgu meenutatud langenud sangarite nimed: leitnant Nikolai Fischer, alamleitnant Richard Rumme, lipnik August-Rudolf  Tikmann, vanemallohvitserid Jaan Murs ja Juhan Simson, nooremallohvitserid Johannes Ibrus ja Jüri Mankin, reamehed Mihkel Binsol, Peeter Hank, Mihkel Jürisson, Jaak Rätsepso, Juhan Stern, Jaan Suigusaar, Jakob Toss, Jaak Vahter, Jaak Vain ning Jaak Veiber.

 

Lahingute ja nendes langenute mälestuseks püstitati Kärstna teeristile kõrtsi ette 26. augustil 1928 mälestussammas, millele paigutati 1930. aasta septembris mälestustahvel 18 nimega. Võõrvõim purustas monumendi 19. juunil 1941, kuid see taastati 23. juunil 1989 endisel kohal ja kujul.

Tahvlile raiutud kaheksateistkümnes mees, Johan Luik, ei langenud Kärstna väljadel – ta sai hiljem haavata Helme mõisa juures ja suri haiglas. Tõenäoselt aeti omal ajal sassi Kärstna ja Helme nimed ja seepärast sattuski ta tahvlile.

1932. aastal paigutati Kärstna vallamajja mälestustahvel kohalikust vallast pärit Vabadussõjas langenuile. Kahjuks pole tahvlist säilinud ühtegi pilti ja teadmata on ka, kelle nimed sinna olid raiutud. Tahvel jäi kadunuks 1944. aastal, kuid mälestus meie vabadussangaritest elab edasi.

Meenutagem tänutundes neid, kes tõid Vabadussõjas oma elu hinnaga Eestile vabaduse!

 

Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi direktor